Lugemise väljakutse 2024: 7. Klassikaks peetav lasteraamat, mida sa pole veel lugenud
Mitte ainult, et ma pole lugenud, ma polnud isegi kuulnud sellest raamatust enne, kui see minuni juhuslikult jõudis. Aga raamatu kaanel on väide, et kuulub lastekirjanduse klassika hulka. Edith Nesbit (1858–-1924) on maailmas hinnatud ja korduvalt avaldatud
lastekirjanik. Tema sulest on ilmunud mitmeid kogupere- ja võlujutte. Esmakordselt ilmus see raamat 1902.aastal ja on triloogia esimene osa. Tegelasteks viis ühe pere last: Robert, Cyril, Anthea, Jane ja Talleke (tal oli päris nimi ka, aga keegi ei kutsunud teda sellega). Ainsana oli kirjas Tallekese kohta, et ta oli kahe aastane poiss. Teiste laste vanused puudusid, aga nad olid juba üsna iseseisvad tegutsejad ning tassisid seda kaheaastast aegajalt süles ringi, seega väga väikesed ei saanud enam olla. Kuid nende tegevus ja juhtumised olid siiski hästi lapselikud, seega pakuks, et vanim poistest, kes "peaaegu mehemõõdu välja andis" oli ehk kusagil 12-13 aastane. Lapsed kolivad uude kohta elama, see asub maakohas ja kirjelduse järgi tundub ikka trööstitu paik olema. Ühel pool maja ja aeda on mahajäetud kruusakarjäär, teisel pool kriidikaevandus. Kui ühes peatükis taheti lõket teha, siis mitte kusagil ei olnud mitte mingit puitu, mida oleks saanud kasutada. Seega tühi liiv ja igav väli ja seal keskel üksik valge maja viie lapse, ema, isa ja kahe teenijaga. Aga kui lapsed lähevad kruusakarjääri (kirjelduse järgi siiski pigem liivakarjäär) avastama, siis satuvad nad imelise olendi peale. Tehisintellekt üritas raamatusse toodud kirjelduse järgi seda mulle üles joonistada. Ega raamatus oleva pilt ka palju selgem pole. Igatahes üks kummaline olend, aga tema võimuses oli iga päev täita mõni laste poolt soovitud soov. Aga nende soovidega oli nii, et kas ei osanud lapsed õigesti soovida, mõni soov lipsas välja kogemata või lihtsalt pingutas liivahaldjas üle. Igatahes lõppesid kõik soovid nii, et lapsed said pragada, sattusid sekeldustesse ja lõpuks ootasid nad pingsalt päikeseloojangut, sest siis soovi mõju kadus ja kõik oli taas endine. Täitsa tore raamat oli. Lisaks väikesele põnevusele ja seiklustele ka veidi moraliseeriv ja väärtushinnanguid lugevates lastes hariv. See on muidugi väga omas ajas ja tänapäeva lapsed ei pruugi üldse selle raamatuga haakuda. Aga mulle meeldis, lapsed oli lapselikult toredad ja Psammead omamoodi nunnu toriseja.
Esimene katse kui ma ütlesin, et joonista liivahaldjas kruusakarjääris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar