Mälestused on elavad

5./80. Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941–1949

Autor: Hans Alver

koostaja ja toimetaja: Olev Liivik 

Kirjastus: Eesti Mälu Instituut 2025

254lk./ 1209lk./ 19705lk.

 

See on nüüd üks eriline raamat, lugemine, minu jaoks. Ma olen küll sattunud lugema mõningaid raamatuid küüditamisest ka varem, aga kohe kindlasti ei ole need raamatud minu valikus, kui ma otsin omale lugemist. Aga nii kui ma kuulsin, et see raamat ilmub, siis koheselt tahtsin seda lugeda. Miks? Sest kui need inimesed, kellest on juttu, on sulle olulised, sa tundsid neid hästi, aga samas sa ei tea detailselt nende minevikku, mida nad pidid läbi elama, siis on tahtmine rohkem teada saada. Hans Alver juuniori, päeviku autorit ma tundsin ja teadsin, aga see, mis mida selle perekonnaga sidus oli Halja Alver, autori õde, kes oli samuti küüditatud ja kellest on selles päevikus palju juttu. Minu jaoks tädi Halja, mu ema üks parimatest sõbrannadest ajast, kui Halja oli tagasi Eestis. Kuna me elasime mu varajase lapsepõlve ühe hoovi peal, siis ta oli mu lapsepõlve lahutamatu osa. Hiljem elasime küll erinevates kohtades, aga samas linnas, seega sai ikka üsna palju kohtutud. Ma teadsin, kes oli ta isa (Haapsalu legendaarne linnapea) ja, et ta oli küüditatud, aga ega sellest ei räägitud. Eriti veel lapsele ning nõukogude ajal. Ema kindlasti teadis rohkem, aga nüüd pole neid kumbagi enam elavate hulgas. Seetõttu on hea, kui tulevad välja otsesed allikad sellest ajast. Ma ei tea, kui huvitav on seda lugeda inimesel, kelle jaoks pole isiklikku sidet nende inimestega, sest suures osas päevik räägib tol hetkel kõige olulisematest asjadest - söögist ja tööst. Raskest tööst, sest ilma tööta, ilma nende väheste rahadeta ei olnud süüa saada. Näljast ja külmast samuti. Sest need olidki peamised sel ajajärgul. Samas on ära märgitud alati kõigi sünnipäevade ja jõulude pidamised, sest need olid erilisemad päevad ja ikka üritati vähemalt nendelgi päevadel hoida alles sidet oma varasema eluga. Ikka üritati neil päevadel süüa paremini ja olla rõõmsad. Mind pani naeratama need kohad, kus Hans siunas oma õde, et see on kasvanud metsikuks ja lootis, et varasemast kasvatusest jääks midagigi alles. Hans ise oli minu jaoks kuni oma elu lõpuni alati väljapeetud ja viisakas härrasmees. Hiljem sain aru, et see oli tema kodune kasvatus, mis ta selliseks muutis ja mida ei suutnud murda ka nõukogude võim ega karmid küüditamise aastad. Halja puhul aga mäletan, et ema ütles mitmeid kordi, et talle on jäänud külge vene maitse ja ta oli üsna vastand oma vennale, temas küll ei olnud säilinud seda Eesti aegset kasvatust enam, samas ma arvan, et eks see tuli ka veidi iseloomust. Tegelikult oli ta väga südamlik ja tugev naine, kes pigem hoolis eeskätt teistest ja seejärel alles endast. Nii palju lapsepõlve mälestusi tõi see raamat pinna peale ja need kõik on väga helged ning eelkõige teevad selle helgeks just need inimesed, kes mind lapsepõlves ümbritsesid, kes olid olulised ning tädi Halja oli kindlasti üks nendest.