Lugemise väljakutse grupp 10: Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi väljanägemise pärast.
See kaanepilt kuidagi kutsus lugema, ma kahtlustan, et süüdlaseks oli selle värv. Ja nagu ikka, siis need raamatud, mis nagu iseenesest ennast lugemisse pakuvad, need osutuvad lõpuks headeks lugemiselamusteks. See raamat jõuab kindlasti selle aasta lugemiselamuste top viie hulka.
Mida teate saamidest? Usun, et suur hulk ei tea eriti midagi nagu minagi. Kes nad sellised on, milline on nende elustiil, traditsioonid. Nende side põhjapõtradega. Nende vastuolud ja võitlused teiste rahvuste, rootsistamisele, salaküttidega, politsei passiivsusega, ilmastikuga jne. See raamat räägibki saamidest, aga ilukirjanduslikult. Peategelaseks on üks saami tüdruk, esimeses osas 9-aastane, teiste osade sündmused toimuvad 10-11-aastat hiljem. Tegelasteks ka tüdruku perekond - ema, isa, vanaema, vanaisa, vend ja naabripere, aga ka teised külaelanikud, koolikaaslased, politseinikud, põhjapõdrad ja siis peakurjam, mees, kes tegeleb põhjapõtrade salaküttimisega, kuigi see polegi nii salajane, sest kogu see aeg kõik teavad, et tegu on just temaga, aga tema sihilikke tapmisi peab politsei varguseks. Samas jääb arusaamatuks see, et vargused on ju samamoodi kuriteod, aga neid ei uurita üldse.
Ühel talvepäeval põhjapöörijoone taga metsas näeb üheksa-aastane põdrakasvatajate perest pärit Elsa, kuidas üks mees tapab jõhkralt tema armsa põhjapõdravasika. Ta hirmutab tüdruku vaikima. Kui isa viib Elsa politseisse ütlusi andma, ütleb kohalik politsei, et nad ei saa selliste „varastatud“ loomade asjus mitte midagi ette võtta. Niisugused tapmised liigitatakse varguseks, juhtumid muudkui kogunevad, aga jäävad uurimata. Kuid põhjapõdrad ei ole saamidele ainult elatis, nad on suure tähtsusega, rünnak põhjapõdra vastu tähendab kaudselt kogu saami kultuuri ründamist. Romaan jälgib noore saami naise elu, kes üritab kaitsta oma perekonna põhjapõdrakarja ja kultuuri võõrviha, kliimamuutuste ja salaküttimise eest. Tõsielusündmustel põhinev on ühe tüdruku suureks kasvamise lugu, samuti teavitus nende hääbuvast, loodusega kooskõlas kulgevast elustiilist. Et inimesed teaks ja seega ka mõistaks veidi enam.
Raamat oli kiire lugemine, aga mitte kerge. Samas ega seal eriti mingeid tohutuid sündmusi ei olnud, pigem selline pidev ja järjest pingestuv karge põhjamaine elu ja olelusvõitlus. Sündmused ise olid küllaltki masendavad ja depresiivsed, kuid raamat ise nii ei mõjunud. Küllaltki palju oli mõtteid ja sisemisi tundeid, sest põhjamaiselt elati pigem kõik tunded endasse, selle asemel, et neid väljanäidata. Suhted perekonnas, kogukonna peade igipõlised maailma jagamised meeste ja naiste maailmaks, meie ja nemad maailmaks, maailmaks, kus peamised on põhjapõdrad ning loomulikult ei saa lastelgi olla muid huve kui jätkata oma esivanemate nomaadseid elustiile, mis nüüdseks on küll rohkem külaeluliseks muutunud. Ei olnud nii, et saamid on ainult head ja nende elustiil parim ja kõik teised pahad. Ikka saamide osas oli ka torkeid, tõsi vähem, kui teiste suhtes. Ja sain teada, et saamile ei tohi öelda lapi... Aga soovitan lugeda, minu jaoks oli põnev maailm ja hästi kirjutatud ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar