Ulmekirjanduse väljakutse 2025 november: Tilda Word soovitab
See jutustus jättis mulle kehva mulje. Raamat on lühike, kuid selle
stiil on segane ja absurdne, mis minu jaoks muutis lugemise keeruliseks
ja uimaseks. Alguses tundus, et lugu räägib lihtsalt mehest, kes veab
tühje tünne ja kelle veoautoga sõidavad kaasa mõned isikud, kes tahavad
pääseda samasse linna rongile. 60 km ehk 2 tundi sõitu on ees. Kuid üsna
kiiresti muutub see teekond täiesti arusaamatuks rännakuks, kus
tegelased satuvad unenägudesse, sümbolite ja liialduste maailma. Algus
oli veel talutav, aga mida edasi, seda rohkem läks kõik unenäoliseks ja
kaootiliseks. Kõik kogevad teekonnal veidraid nähtusi: unenäolisi visioone „Heast Inimest“, kasvavat kiindumust tünnide – ja teineteise – vastu. Ma
ei saanud aru, mis mõte sellel kõigel oli, ja tegelased ei jätnud
mingit sügavamat muljet. Minu jaoks puudus loogiline süžee. Ma eelistan
isegi ulmeraamatute juures lugusid, kus on selge algus, keskpaik ja
lõpp, ning tegelased, kelle motiividest saab aru. Siin oli kõik pigem
metafoorne ja sümboolne. Tünnid justkui omandasid oma elu, tegelased
muutusid karikatuurideks, ja kogu jutustus kaldus pigem filosoofilisse
absurdi. Mõnele lugejale võib see tunduda huvitav, kuid minu
jaoks jäi see liiga kaugeks ja raskesti jälgitavaks. Lugedes tekkis mul
seos mõne vene ja eesti autoriga, kelledest ma ka üldse aru ei saa kuigi
ma näen, et küllalki paljudele nad meeldivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar