Panin need kolm raamatut ühiselt kirja, sest viimase aasta jooksul olen need raamatud mitte vaid ühe, aga ikka mitu korda osade kaupa läbi lugenud. Nimelt olen läbi viinud oma raamatukogus seenioritele ürituste sarja Värvide keel ja jõudsin just detsembris viimase värvini. Need kolm lasteraamatut on olnud mul pidevas kasutuses iga värvi juures.
Värvid on läbi aegade olnud tähtsaks elemendiks meid ümbritseva maailma mõistmisel. Värvidega seostuvad meil kindlad lõhnad, maitsed ja erinevad emotsioonid. Inimesed hakkasid juba ammu aega tagasi loomadele, taimedele, lindudele ja paljudele muudele objektidele värvide järgi nimesid panema, et neid paremini eristada. „Värvid looduses“ tutvustab kahteteist värvi ja nende varjundeid. Millised lilled, taimed, putukad, loomad ja muu looduses on just selle värviga seotud. Imeilusad pildid värvide kaupa. Hea võimalus saada ettekujutus, kes või mis seda värvi looduses kannavad.
Kord õige ammu, kullapai, kui maailm alles valmis sai, ta oli värvimata... Suur maalritöö, igihaljas lugu sellest, kuidas maailma värvid said. Raamat, mida ma lugesin juba lapsena ja mille luuleread on nüüdseks hakanud vaikselt juba pähe jääma. Ja vaid ühe värvi juures ei olnud mul võimalust sellest raamatust ettelugeda. See raamat tuli esimesena pähe kui üldse hakkasin raamatuid värvide kohta otsima. Kuigi ma tavaliselt ei loe mitu korda ühtegi raamatut, siis see on nüüd küll selline raamat, mida lugesin kunagi ise korduvalt, siis lugesin oma lapsele ja nüüd värvide huvilistele kuulajatele. Kas just päris lapsepõlve lemmikraamat, aga üks eelkooli aegne raamat kindlasti, mis väga meeldis. Esmatrükk raamatul 1971.
Värvilised muinasjutud, on samuti raamat ajast, kui ise olin alles laps, aga minul seda kodus ei olnud ja lugema ka lapsepõlves ei sattunud. Nüüd otsides värvide kohta raamatuid, sattusin sellele pealkirjale ja võtsin lugeda. Ohoo, mis muinasjutud. Iga värvi kohta siis oma lugu. Mõni pikem, mõni lühem. Ise lugesin muidugi kogu loo alguses läbi, aga seejärel siis veidi tegin lühemaks, kompaktsemaks ja lugesin teistele ette. Autoriks on lätlane. Minu lemmikuks sai lilla värvi muinasjutt. See oli nii tore muinasjutt ühest mehest. Kujutasin peale lugemist ette kuidas tänapäevastel lapsevanematel tõusevad kõik karvad sellise loo peale püsti, et kuidas sellistest asjadest lastele kirjutatakse! Aga nõukogude ajal oli see täiesti elu üks osa ja selliseid mehi oli laste ümber piisavalt, et neist ka muinaslugusid kirjutada. Tänapäeval on muidugi ka, aga keegi neist muinasjutte ei kirjuta enam. Kellest siis kirjutati? Eks lugege ise. Aga kõik olid omamoodi vahvad lood. Mulle meeldisid. Kogemata võib ikka väga huvitavate raamatute otsa sattuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar