15./97. Nõiatants
Sari: Tänapäeva romaan
Autor: Margus Sanglepp
Kirjastus: Tänapäev 2017
208lk./3850lk./23594lk.
Käisin vaatamas Endla
teatri etendust „Salemi nõiad”, mis rääkis kuulsatest nõiaprotsessidest
Ameerikas ja vaid mõni päeva hiljem sattus minu pihku see raamat. Kuigi
tegevus toimub hoopis 17. sajandi Eestis, tekkis kahe loo vahel päris
tugev paralleel. Inimeste hirmud, ebausk, kuulujutud ja soov kedagi
süüdi näha asjades, mida ei osatud seletada, töötasid ühtemoodi nii siin
kui seal.
Raamat viib lugeja väga raskesse aega. Eesti on
sõdadest ja katkust räsitud. Talupoegade
elu on karm. Mõisad rõhuvad, ikaldused järjest korduvad ning inimesed
elavad pidevas puuduses ja teadmatuses. Sellises olukorras pole kuigi
palju vaja, et hirm ja ebausk võimust võtaksid. Kui midagi halba juhtub,
siis peab ju keegi süüdi olema. Ning kui inimesed ei oska asjadele
mõistlikku seletust leida, tekivadki lood nõidadest ja kurjadest
jõududest. Saamahimu, kadedus,
pealekaebamised ja vana viha annavad inimestele võimaluse teineteisele
kätte maksta. Väga hästi tuli välja see, kuidas nõiasüüdistused ei
sündinud alati päris usust nõidusesse vaid neid kasutati ka relvana. Kui
tahtsid kellestki lahti saada või talle halba teha, siis piisas vahel
vaid õigel hetkel õigetest sõnadest.
Raamatu keskmes on Eha ja Aro armastuslugu, aga
selle ümber keerleb palju tumedamaid teemasid. Raamatut oli väga kerge lugeda. Tekst oli sorav ning kogu see ajastu tekkis päris hästi silme ette. Samas
jäid tegelased minu jaoks natuke liiga mustvalgeks. Oli üsna selgelt
aru saada, kes on head ja kes halvad ning kohati oleks tahtnud rohkem
keerulisemaid inimloomusi näha. Raamat
pani päris palju mõtlema sellele, kuidas inimesed vanasti maailma
nägid. Kes üldse oli nõid? Kas piisab sellest kui lehm jääb haigeks või
saak ikaldub? Kuidas otsustati, et keegi kannab saatana märke? Ning kui
palju oli seal päriselt usku üleloomulikku ja kui palju lihtsalt
juhuseid või inimeste enda hirme? Tänapäeval tunduvad paljud sellised
süüdistused absurdsed, aga tollases ajas elades võis kõik see inimestele
täiesti reaalne tunduda. Ja kui on veel keegi, kes seda kõike tagant utsitab, keegi kõrgem isik nagu kirikuõpetaja. Raamatus on hästi välja toodud, et eelarvamusi nõidade suhtes ei omanud vaid lihtrahvas, vaid kirik oli see, kes asja suure kella külge pani ja üritas sedasi usku külvata. Samas oli igas seisusest inimeste seas neid, kes nägid kõike realistlikult ja üritasid igati teisi mõistusele tuua. Kas neil see laati just õnnestus, on iseküsimus, sest vaja oli ikkagi, et teised kuulaks ja aru saaks.
Nii etendus kui ka raamat näitasid
kui ohtlikuks võivad muutuda hirm, teadmatus ja massipsühhoos. Samas
tõid need lood ajaloo palju lähemale ning panid mõtlema, et ega inimesed
oma hirmude ja süüdlaste otsimise vajadusega tegelikult väga palju
muutunud ei ole.