16./98. Operatsioon „Troojalane"
Sari: Antti Hautalehto #1
Autor: Christian Rönnbacka
Tõlkija: Ülle Tarum
Kirjastus: Rahva Raamat 2026
318lk./4168lk./23912lk.
Tegu on Soome krimisarja avaraamatuga ning peab ütlema, et oli täitsa põnev. Peategelaseks on ülemkonstaabel Antti Hautalehto, kes on üsna tüüpiline visa ja tööle pühendunud uurija. Selline mees, kes ajab asja lõpuni isegi siis, kui selle käigus tuleb natuke reegleid painutada. Eks selliseid tegelasi kohtab krimikirjanduses palju, aga siia sobis see hästi ning vähemalt igav tegelane ta kindlasti ei olnud.
Loo keskmes on suur salaoperatsioon. Keskkriminaalpolitsei saab infot Soome jõudva suure narkolasti kohta ning tekib võimalus sokutada kuritegelikku võrgustikku oma inimene. Kurjategijad otsivad uut turvalist peidukohta ja usaldusväärset abilist ning politsei loodab selle olukorra enda kasuks pöörata. Sellest hakkab hargnema päris pingeline ja tempokas lugu, kus kogu aeg on tunne, et asi võib iga hetk valesti minna. Ja nagu Murphy seadus ütleb, kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb. Vähemal või suuremal määral, aga kindlasti läheb. Tegemist ei olnud ainult ühe sirgjoonelise narkouurimisega. Kõrval käis veel mitu väiksemat liini. Antti peab tegelema ka uimastatud ja vägistatud naise ahistamisjuhtumiga ning lisaks liigub Porvoo kandis ringi kummaline tegelane, kes laseb inimeste aedades seisvaid aiapäkapikke maha.
Raamat oli üldiselt üsna põnev ja eriti lõpuosa läks päris tempokaks. Mingist hetkest tekkis see tunne, et loed veel ühe peatüki ja siis veel ühe ning enne ei saa pidama kui asi lahendatud. Samas päris kõike ma lõpuni ei uskunud. Üks kõrvalharu tundus olevat loos pigem selleks olemas, et õigel hetkel vajalik relv õigesse kohta sokutada. Selline klassikaline olukord, kus klaver on põõsas. Natuke jäi kunstlik mulje. Mõnes kohas tundus ka politseinike käitumine veidi liiga filmilik. Kohati tuli päris tugevalt meelde Hollywoodi märul, kus üks väsimatu hea politseinik läheb vastamisi terve hulga pahalastega ning üsna kiiresti on selge, kes jääb ellu ja kes mitte.
Aga sellest hoolimata oli tegemist täiesti korraliku krimkaga. Tempot jagus, tegevust jagus ja igav ei hakanud. Võiks järgmisi osi ka lugeda, seega palun tõlkige ka järgmised 12 raamatut ära.
Huvitav fakt ka, mille leidsin: Kuna Soomes pole ühtki Hautalehto perekonnanimega inimest, registreeris Rönnbacka selle oma kaubamärgina ja nüüd on lisaks Hautalehto õllele ja mobiilimängule tulnud turule teisigi fännitooteid nagu Hautalehto haugilant, kaelaehe, puss jm.