Ikigai on minu jaoks endiselt selline asi, millest vist väljaspool Jaapanit ja jaapanlaseks olemist lõpuni aru ei saa. Varem olen ikigaist lugenud raamatuid, mis olid kirjutatud välismaalaste poolt, ja kuigi sealt sai mõtteid, jäi alati midagi puudu. Seekord lugesin siis jaapanlase kirjutatud raamatut ja see meeldis mulle rohkem kui eelmised. Just sellepärast, et autor on ise jaapanlane ja räägib sellest seestpoolt, mitte kõrvalt vaadates. Vahepeal oli mul lugedes tunne, et jutt läheb ikigaist eemale ja triivib mujale, kord harjumuste juurde, kord tähelepanu ja igapäeva pisiasjade juurde ning ma juba mõtlesin, et nüüd läks asi laiali. Aga peatükkide lõpus oskas autor alati mõtted jälle kokku võtta ja näidata, et ta tegelikult räägib ikka samast asjast. Lihtsalt ikigai ongi selline laialihaarduv ja natuke udune teema, mida ei saagi panna ühte lühikesse definitsiooni ja valmis õpetusse. Ja eks see ongi põhiprobleem, kui püüda seletada midagi inimestele, kes ei ole selle mõtteviisi sees üles kasvanud. Kui asjal ei ole täpset piiri ega ühte õiget selgitust, siis tulebki rääkida ringiga ja tuua näiteid, kuni lõpuks hakkab midagi aimatavalt kohale jõudma. Mina sain sellest raamatust just tunde, et ikigai ei ole üks suur elumuutev leid, vaid pigem viis vaadata oma elu nii, et tähtsaks saavad ka väiksed asjad. Mingil määral ehk mõistan, aga ma arvan, et seda ongi raske raamatuga selgitada, eriti kui pole Jaapani eluolu oma silmaga näinudki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar