Pärast surma on ühel kanda süü, teisel häbi

16./75. Post Mortem

Sari: Rekke/Vargase krimisari #3

Autor: David Lagercrantz

Tõlkija: Kadri Papp

Kirjastus: Varrak 2026

328lk./3964lk./18148lk.

Lugema hakates sain aru, et tegu on sarja kolmanda raamatuga. Lugemist see otseselt ei takistanud, sest toimis ka iseseisvalt. Küll jäi uurijapaari taust kohati veidi segaseks, mitte küll nii, et see oleks segama hakanud, pigem, et tekkis tahtmine rohkem teada saada. Just seetõttu plaanin nüüd ka kaks esimest osa ette võtta, siis saab kogu pilt paremini kokku ja selgemaks.

Professor Hans Rekke lauale jõuab vana lahendamata juhtum. Kakskümmend aastat tagasi Baskimaal peksti noor naine jõhkralt surnuks ja tema kehale jäeti kummaline märk. Rekke ja tema paariline Micaela Vargas hakkavad seda juhtumit lahti harutama ning üsna ruttu ilmneb, et üksik juhtum ei pruugi olla sugugi nii üksik. Uurimise käigus tekivad seosed naiste tapmistega Taanis ja Soomes ning õhku jääb küsimus, kas nad on sattunud sarimõrvari jäljele või on tegu millegi veel keerulisemaga. Jäljed viivad üllatavalt otse Stockholmi kirjanduselu siseringi. Uurimise käigus hakkatakse erinevaid niite kokku sõlmima, samal ajal tekib tunne, kas ikka kõik on tõmmatud õigest kohast ja kas sellesse võrku jääb lõpuks õige inimene. Keerdkäike on piisavalt ning need ei tundunud mulle pelga trikina, vaid hoidsid pinget üleval ja sundisid ise kaasa mõtlema.

Lugu jookseb paralleelselt kahes ajas. Üks liin viib kakskümmend aastat tagasi Hispaaniasse ja teine püsib olevikus Rootsis. Paljud detailid ja vihjed jäid siiski varju kuni üsna lõpuni. Kes on kes ja mis on mis, eriti ühe salapärase tegelase puhul, kelle kohta kasutati Hispaanias hüüdnime, mitte pärisnime. Ei saadudki anda, sest siis oleks ju kohe selge pilt olnud ja süüdlane teada, vähemalt lugejal, aga arvatavasti ka uurijatel. Mulle täitsa meeldis see raamat. Minu jaoks oli tunduvalt parem kui need teosed, millega Lagercrantz proovis „Lohetätoveeringuga tüdruku“ maailma edasi kirjutada. Siin oli tal selgelt rohkem ruumi teha oma asja ja see mõjus loole hästi, sest kui autor saab algusest peale ise oma tegelased ja süžeeliinid üles ehitada, siis tundub tervik loetavam ja kindlam. Küllaltki põnev krimi, mis hoidis pinget ja nüüd on siis vaja ka kaks esimest raamatut läbi lugeda. Nagu neid vaja lugeda raamatuid veel vähe ootel oleks. Raske on see lugemise sõltlase elu ikka.