Esimene eesti töölisromaan

2./61. Raudsed käed (Valitud teosed IV)
Sari: Eduard Vilde valitud teosed  
Autor: Eduard Vilde 
Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst 1941
167lk./ 596lk./ 14780lk

Klassikakirjanduse väljakutse 2026 veebruar: Eesti

Kui öelda Eesti klassika, siis minu jaoks on Vilde kindlasti esimene valik. Üldiselt on mulle enam-vähem kõik tema raamatud meeldinud ja mulle meeldivad tema ajaloolised romaanid, mis on väga tõetruult ja samas halastamatult kirjutatud. Olin üsna kindel, et ma pole veel Raudseid käsi lugenud, kuid mida edasi, seda enam tuttavaks see lugu muutus. Nii et ma kahtlustan, et ma olen seda kunagi siiski lugenud, lihtsalt ei mäletanud ja see toimus enne, kui asju sai hakatud arvutisse kirja panema. Romaan viib lugeja töölisklassi ellu Narvas, Kreenholmi vabrikutesse. Villem, kes tuleb peale oma naise surma väikese tütrega maalt linna, otsib uut algust ja võimalust paremale elule. Alguses tundubki, et linn ja vabrikutöö võiksid pakkuda midagi kindlamat, midagi, millele toetuda. Kuid aastad teevad oma töö. Raske füüsiline koormus, pikad tööpäevad, väsimus, mis ei lase enam päriselt puhata, ja elamistingimused, mis ei toeta ei tervist ega vaimu. Villemi elu hakkab tasapisi allamäge veerema ja ühel hetkel ei suuda ta enam hoolitseda ei perekonna ega iseenda eest. Raamat ilmus esimest korda 1898. aastal ja seda peetakse Eesti esimeseks töölisromaaniks. See pole lihtsalt lugu ühest mehest, vaid tervest ühiskonnakihist, mille elu oli toona pigem ellujäämine kui elamine. Vilde ei keskendu niivõrd tööle endale, vaid kõigele sellele, mis jääb tööpäeva ümber. Argielu, elamistingimused, kitsikus, omavahelised suhted, väiksed rõõmud ja suured mured. Kuidas veedeti aega pärast tööd, mida räägiti, mida kardeti, mida loodeti. Kõik see loob väga realistliku ja ausa pildi tööliste maailmast, mis oli samaaegselt nii elus kui ka rõõmutult hall. Üldiselt on see raamat üsna masendav, aga mitte halvas mõttes. Pigem aus. Selline, mis ei püüa midagi ilustada ega pehmendada. Nagu ka tookordne töölise elu, mis ei pakkunud kuigi palju helgeid hetki. Ja võib-olla just seetõttu mõjub see romaan ka tänapäeval tuletades meelde, kust me tuleme, millised olid need inimesed, kelle õlgadele hilisem Eesti kultuur ja ühiskond suuresti toetuma hakkasid. Ja kui palju paremaks on ikka elu tänapäeval muutunud. Tasub lugeda ja mõelda, kui suur virisemise tuju peale tuleb.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar