1./60. Meie vanad tapvad tõed
Autor: Holly Watt
Tõlkija: Krista Suits
Kirjastus: Varrak 2026
429lk./ 429lk./ 14613lk.
Lugemise väljakutse 2026: 35. Loetu kaja. Selle raamatu valisin mõnest lugemissoovituse blogist
Selle raamatu leidsin Pille raamatu ja kassiga blogist.
Neli poissi ja viis tüdrukut, ülikoolikaaslased, kes kunagi ammu pidasid end lahutamatuks seltskonnaks, otsustasid ennustada, mis kellestki kahekümne aasta pärast saab. Mitte enda kohta, vaid igaüks kirjutas teiste kohta. Kokku 72 sedelit, mis pandi ümbrikusse ja jäid ootama oma aega. Need sedelid on nüüd kakskümmend aastat oodanud justkui vaiksed tunnistajad sellest, kui kindlad nad kunagi olid, et tulevik on pikk ja kõigile kättesaadav. Aga keegi ei osanud ette näha, et ühte nende seast enam pole. Lily, kelle hiljutine surm on lahendamata. Rong, mille ette ta kukkus. Või lükati. Või astus ise. Mitte keegi ei tea. Seltskond koguneb, alguses justkui rõõmsalt, meenutatakse vanu aegu, süüakse, juuakse, naerdakse. Aga kui sedelid lahti harutatakse, ei ole see enam lihtsalt mäng. Mida edasi, seda rohkem muutub see millekski muuks. Mitte ainult lugemiseks, naermiseks ja arutamiseks, vaid ka küsimuseks, miks sa just nii minu kohta kirjutasid. Miks ta nii kirjutas. Mida ta tegelikult teadis. Ja mida ta varjas. Rõõmustamised vahelduvad solvumistega, naljad pingetega. Kõik ei tea kõigist kõike, kuigi nad arvasid, et teavad. Maggie, kes on nüüd ajakirjanik, hakkab tasapisi tajuma, et kakskümmend aastat tagasi toimus midagi, millest tal pole aimugi. Midagi, mis on nüüd uuesti pinnale tõusmas. Saladused, mis olid maetud, hakkavad vaikselt pragudest välja imbuma. Ja see, mis toona toimus, on jõudnud või jõudmas sellesse hetkesse ning võib olla tõendiks ka sellele, mis ikka juhtus Lilyga. Tükikesed hakkavad vaikselt oma kohale minema, ennast õiget pidi keerama ja pilt selginema. Kas see on aga täpselt see, mida nii tegelased kui lugeja ootasid? Aeglaselt kruttiv psühholoogiline krimiromaan, mis pikka aega tundub, et polegi krimi, vaid lihtsalt inimestevaheline draama, kus minevik ja olevik põimuvad. Kuid mida lõpu poole, seda krimisemaks kõik muutub. Psühholoogiliseks põnevikuks jääb see aga algusest lõpuni, sest tegelaste sisemaailm on sama oluline kui sündmused ise. Ja ülesehitus on veidi teistsugune kui tavalistel krimilugudel, mis teeb lugemise omamoodi värskeks. Mulle üldiselt meeldis, aga alguses oleks küll tahtnud, et lugu kiiremini kuhugi jõuaks. See aeglane algus on teadlik, aga nõuab kannatust. Hiljem tasub see end ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar