Lugemise väljakutse 2026: 34. Raamat, mille võtsin raamatukogust äsja tagastatud raamatute kuhjast
Oklahomas läheb kümneaastane Piper ühel suveõhtul jalgrattaga sõitma, et minna ööseks suvelaagrist leitud uue sõbra Miley poole. Kõik tundub täiesti tavaline, selline õhtu, kus laps lihtsalt liigub ühest kohast teise ja keegi ei oska karta, et midagi võiks juhtuda. Kuid järgmisel päeval selgub, et Piper pole Miley poole jõudnudki. Ja mis veel hullem, Miley isegi ei teadnud, et Piper pidi tema juurde tulema. Sealt algabki see kõige hullem hetk, kui mõistad, et laps on kadunud ja keegi ei tea, kus ta olla võiks. Vanavanemad, kes Piperit kasvatavad, annavad politseile teada ja sealt edasi hakkab kõik liikuma kiiresti, sest lapse kadumisel on esimene ööpäev alati kõige olulisem. Ja suurem osa sellest on juba möödunud. Politsei kaasab suured jõud, et leida nii tüdruk kui ka tema roosa jalgratas, mis võiks anda mingi vihje, kuhu ta teel oli või kuhu ta jõudis. Raamat on raske, sest krimid, kus ohvriteks on lapsed, on alati rasked. Need puudutavad teistmoodi, sest laps ei peaks olema see, kelle ümber sellised lood keerlevad. Lugema hakates avastasin, et see on sarja teine raamat Uurija Kimberley King sarjast. Esimest osa ma lugenud ei ole ja otseselt see ei seganud. Ainult pidevalt räägiti sellest, kuidas Kimberley ülemus kaotas oma perekonna, naise ja poja. Sellest aga otseselt juttu ei olnud, nii et võib-olla kajastati seda esimeses raamatus. Aga ausalt öeldes hakkas see korduv ja korduv teavitus mind lugejana häirima. Paar korda oli kirjas, jah, ma sain aru, kuidas see talle mõjus, aga ei ole vaja iga paari peatüki järel uuesti üle korrata. Mind üldiselt häirivad sellised lugeja alahindamised, kus tundub, et autor ei usalda, et lugeja suudab ise meeles pidada, miks keegi nii käitub. Paarist korrast piisab. Lugejal ei ole kalamälu, et ta ei suudaks mõne peatüki võrra edasi aru saada, mis tegelase käitumist mõjutab. Või noh, enamikul lugejatest. Võib-olla USA lugejatega on teisiti, ei oska öelda. Neile tuleb ju iga kuuma kohvi topsile ka kaks hoiatust kirjutada, et tegu on kuuma joogiga. Aga muidu oli raamatus täiesti piisavalt põnevust. Erinevaid liine, ootamatusi, keerdkäike, väikseid vihjeid, mida ei pane kohe tähele, aga mis hiljem kokku hakkavad sobituma. Kõige parem see raamat ei olnud, aga üldiselt oli täiesti loetav ja hoidis huvi üleval. Ja ma arvan, et mingil hetkel loen võib-olla isegi esimese osa sellest sarjast läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar