Remi Finch on veetnud suurema osa oma täiskasvanuelust perekonda vältides, eriti oma vanemaid õdesid. Nad lihtsalt ei klapi, mitte üheski variandis. Iga kohtumine lõpeb pingega, iga vestlus on nagu miiniväli ja Remi on ammu õppinud, et lihtsam on lihtsalt eemale hoida. Kui vanemad aga otsustavad oma pulma-aastapäeva tähistamiseks korraldada suure perekondliku telkimisreisi, pole Remil enam pääsu. Ta on sunnitud kaasa minema, kuigi tema jaoks on telkimine sama ahvatlev kui hambaarsti juures puurimine. Tema, kes on tubane, vaikne, pigem üksiolekut eelistav inimene, peab nüüd veetma päevi ja öid rahvuspargis koos oma laiendatud perekonnaga, kes kõik on lärmakad, arvamustega ja üksteisele närvidele käimises väga kogenud. Aga siis tekib nende laagriplatsile laip. Ja see muudab kõike. Õed peavad nüüd koostööd tegema. Ja kui loosse sekkuvad veel teised pereliikmed muutub kogu lugu täielikuks absurdikomöödiaks. See on mõrvakomöödia, mis on täiega üle vindi, kohati nii üle võlli, et ei teagi, kas naerda või pead raputada. Samas ei ole see ainult naljalugu. Peamine rõhk on ikkagi perekondlikel suhetel, psühholoogilisel taustal ja sellel, kuidas inimesed, kes on üksteisest kaugenenud, võivad kriisiolukorras ootamatult kokku kasvada. Selgub, et veri on siiski paksem kui vesi. Kui olukord on hull ja läheb veel hullemaks, siis on õdede omavahelised sidemed olulisemad kui nad ise arvasid. Nad saavad üksteisest rohkem teada kui eelneva mitme aasta jooksul kokku. Ja muidugi, nagu ühes korralikus naistekomöödias ikka, ei saa ka armastuse ja meeste liinid puudumata jääda. Ühest küljest on see täiesti absurdikas, teisest küljest aga hästi muhe krimilugu, või pigem naistekas, millel on krimielemendid. Vahelduseks oli see täitsa tore lugemine. Humoorikas, positiivne, kerge, aga samas piisavalt sisukas. Mõnus raamat, mis sobib hästi siis, kui tahad midagi lõbusat, natuke pöörast ja perekondlikult kaootilist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar