5./42. Elu kannab
Autor: Eva Luure
Kirjastus: Eva Luure 2024
222lk./1323lk./10558lk.
Lugemise väljakutse 2026: 45. Loe raamatu, mis oli tuttava raamaturiiulil
Eva kirjutab ise oma raamatust: "Raamat „Elu kannab“ on poeetiline sisekaemus, habras ja elujõuline samaaegselt. Võtan lugeja kaasa uurimisrännakutele hingemaastikul, mõnikord liigvalusatesse paikadesse, et näidata teeotsi, viidata, kuidas ilmuvad uued vaateväljad, avanevad võimalused ja sünnib imetabast, kui julgeda muuta vaatenurki ja usaldada Elu. Kingin tabavaid kujundeid, mida mul on õnnestunud neilt rännakutelt kaasa tuua."
Võtsin selle raamatu lugeda, sest tunnen Evat või pigem tundsin teda tema nooruses. Juba siis oli ta loominguline, tundlik ja huvitav isiksus. Seega oli mul loomulik soov lugeda, mida tal on täiskasvanuna öelda, milliseid radu ta on käinud ja milliseid mõtteid ta on kirjutab. See raamat on väga isiklik. Siin on palju tundeid, mõtteid ja elamusi, mida tavaliselt üks eestlane pigem peidab enda sisse või jagab ainult kõige lähedasematega. Eva aga avab need kihid ausalt ja julgelt. Ta liigub sügavast pimedusest kõrgele valgusesse ja tagasi, ilma et midagi ilustaks.
On selge, et seda raamatut ei ole saanud kirjutada korraga. See ei ole ühe hingetõmbega sündinud tekst, vaid aastate jooksul kogunenud ülestähendused, mis on nüüd ritta seatud koos fotodega. Fotod on sageli kunstilised, töödeldud ja väga isikupärased. Need ei ole lihtsalt illustratsioonid, vaid osa loost, osa sellest sisemisest rännakust, mida autor lugejaga jagab. Fotod ja tekst, need kaks toetavad teineteist. Selles raamatus ei ole midagi lihtsat. See ei ole kerge lugemine, mida saab ühe õhtuga läbi sirvida. See tahab süvenemist, aega ja tunnetamist. See on raamat, mille puhul on täiesti loomulik lugeda mõni lehekülg, panna kinni, mõelda, lasta endal settida ja siis tagasi tulla. Meil kõigil on elus nii häid kui ka keerulisemaid aegu, kuid enamasti laseme neil lihtsalt mööduda. Mäletame mõnda hetke, aga harva kirjutame üles, mida me tundsime, mida mõtlesime, mida see hetk meiega tegi. Veel harvem analüüsime ennast sügavuti, vaatame ausalt otsa oma hirmudele, lootustele ja pimedatele nurkadele. Eva teeb seda. Ja kuna tal on oskus kirjutada, sõnu ritta panna ja tundeid tabavalt väljendada, siis on sellest kõigest lugemine huvitav ja emotsionaalne. Ta ei jutusta mitte ainult oma elust, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema enda elu üle. See ongi selle raamatu tugevus. See ei ole pelgalt kellegi teise sisemaailma vaatamine, vaid ka peegel, mis sunnib küsima, kuidas mina ise olen oma elu kandnud ja lasknud elul ennast kanda.
Väljakutse punkt ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mis on tuttava riiulil. Tegelikult on see raamat mu poja riiulil, aga eks me ole ju temaga ka tuttavad. Poja riiulile jõudis see raamat pühendusega Evalt endale, sest mina saingi Evaga tuttavaks just tänu oma pojale. See tutvus sai alguse siis, kui mu poeg oli kümneaastane ja läks näiteringi. Küsisime kodus, kes juhendas. Poiss ütles, et ah, mingi vanamutt oli. Varsti selgus, et selle vanamutt oli kaheksateist aastane. See oli Eva. Vanusevahe hakkas muidugi kiiresti vähenema ja kuna mõlemad on kunsti ja kultuuri inimesed, siis on tutvus ja suhtlus säilinud juba ligi kolmkümmend aastat. Raamat on hästi kirjutatud, aga see on kindlasti selline teos, mida loetakse väikeste ampsude kaupa. See ei ole kiiresti ja korraga loetav. Pigem kutsub see mõtisklema, peatuma, vaatama enda sisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar