Olematu olematus võiks olemata olla või siiski olemas olla?

6./43. Olematus võiks ju ka olemata olla

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari 32 

Autor: Artur Alliksaar 

Kirjastus: Kultuurileht 2025

96lk./1419lk./ 10654lk.

Lugemise väljakutse 2026: 42. Raamat, mis on ilmunud Loomingu Raamatukogu Kuldsarjas

Artur Alliksaar (1923–1966) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. Ta teenis Eesti üksustes ja hiljem Relva SSis sõjakirjasaatjana, mis sai hiljem Nõukogude võimu silmis talle saatuslikuks. Kodumaa reetmise süüdistuse alusel oli ta 1958. aastani Siberis vangilaagris. Viimased eluaastad elas Tartus. Eluajal ilmus tal vaid üks raamat, näidend Nimetu saar. Luuletused levisid käsikirjaliselt ja sõprade kaudu. Alles 1968 ilmusid ta luuletused trükis, Loomingu Raamatukogus. Siinses uustrükis on taastatud värsid, mille tsensorid käskisid esmatrüki laost eemaldada. 

Mina kohtusin esimest korda Alliksaare luulega 1980ndate alguses keskkollis, ajal, mil ta oli veel keelatud nimekirjas. Tegemist oli sarjaga, kus igal korral räägiti ühest heliloojast ja ühest luuletajast, kuulati nende muusikat ja loeti luulet. Alguses olid kuulutused koolis avalikult üleval, aga see kord, kus räägiti Alliksaarest, liikus teave ainult nende vahel, kes eelmistel kordadel olid käinud. Peamised korraldajad olid Andres Ammas ja Margus Kasterpalu. See oli aeg, mil Alliksaare nimi kandis endas midagi keelatut. Ja võib-olla just seetõttu jäi see esimene kokkupuude nii eredalt meelde.

Nagu iga luuletaja puhul, on ka Alliksaarel luuletusi, mis kõnetavad rohkem, ja neid, mis kõnetavad vähem. Aga tema puhul on tunda, et ta ei kirjutanud lihtsalt kirjutamise pärast. Tema luule on intensiivne, keeleliselt mänguline, filosoofiline ja sageli ka valus. Ta armastas alliteratsiooni, ootamatuid sõnakooslusi ja filosoofilisi mõttekäike. Ta ei olnud poeet, kes oleks tahtnud lugejale meeldida. Ta kirjutas nii, nagu tema sisemine maailm nõudis. Tema luules on palju valgust ja pimedust, lootust ja lootusetust, ilu ja valu.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 32. lennu üliõpilane Carolyn Veensalu loeb Artur Alliksaare luuletust "Olematus võiks ju ka olematu olla". Artur Alliksaare "Olematus võiks ju ka olematu olla" 

Artur Alliksaare  luuletused ja veel luuletusi.