Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #8 ja #9 (ajalugu)
Kaks raamatut kahest Eesti naiskunstnikust. Kui Malle Leisi nimi ja tööd ei olnud mulle tundmatud, siis Mari Räägu nime kuulsin esmakordselt.
Mari Rääk (28. oktoober 1907 Tarvastu – 28. august 1986 Tartu) oli eesti keraamik ja metallikunstnik. 1930. aastatel hakkas ta Eestis esimesena maalima keraamikat saviglasuuridega. Metallehistöös ehete valmistamisel kasutas ta tehnikana hõbe- ja vaskpleki kohrutamist, peamisteks dekoorimotiivideks olid inimene ja loodus. 1970.a sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik. Raamatus oli ülevaade tema elust ja loomingulisest teekonnast, mis üldsegi ei olnud ilus sirgjooneliselt vaid ülespoole liikuv, kuid siiski loominguline ja katsetav, üha uusi tehnikaid prooviv. Mulle tema keraamika meeldis, metalltööd samas mitte. Jäin mõtlema, et järsku tema elu ja loomingut varjutas siiski suures osas see, millises ajas ta elas. Sündis tsaaririigis, noorusaeg möödus Eesti Vabariigis ja kesk- ning vanemiga Nõukogude Eestis.
Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige. Õppinud kunstnikuks ja kogu elu tegelenud kunstiga. Tema maalidel on üsna äratuntav käekiri. Selliseid kunstnikke ei ole Eestis minu arust väga palju, kelle peaaegu ükskõik millisele tööle peale vaadates võib väita, et tegemist on täpselt selle kunstnikuga. Isegi siis, kui oled üsna kunstivõhik. Mulle tema loomingu juures meeldib, et talle meeldisid värvid ja kontrastsed, tugevad värvid. Lisaks muidugi esmased märksõnad tema loomingu juures on lilled ja hobused. Raamat andis ülevaate tema loomingust kuid kuna ta looming jätkus ka peale seda raamatut, siis võiks isegi ehk anda välja uue, täiendatud raamatu, kus oleks kajastatud ka hilisem looming.
Mõlemad raamatud meeldisid ja sain teada nii mõndagi nendest naistest ja nende kunstist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar