Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: märksõna - robotid, androidid
Kui kuuleme/loeme sõna muinasjutt, siis see seostub meil kohe lastega, aga ajalooliselt ei olnud muinasjutud sugugi vaid laste teema, pigem ikka lood, mida jutustati täiskasvanute ringis ja mis olid sageli vägivaldsed ning keerulised. Selle raamatu pealkirjas on muinasjutt, see näeb välja nagu lasteraamat ja leida võib ka seda lasteosakonnast, aga minu arust ei tohiks küll sundida ühtegi last seda lugema, siis kaob tal viimanegi lugemisisu ära. See on ikka pigem nende suurte laste (ulmefännide) lugemislauale sobiv raamat. Miks ma seda arvan? Sest juba sõnavara, mida siin on kasutatud on sellisel tasemel, et üks laps ei näri sellest läbi. Lem on muidugi ka ise suure hulga sõnu välja mõelnud (need asjad, mis ühes loos maailmast ära kaotati ja mida enam üldse ei ole olemas), aga ka olemasolevate sõnade tähendusi ei tea kindlasti paljud täiskasvanudki, lapsest rääkimata. Lugemine ise ei ole ka sugugi kerge ning põhirõhk on ikka inimlikel puudustel ja suhete keerdkäikudel. Tegelasteks siis robotid, aga tundub, et ta kirjanik vahel unustas ära, et ta ikka inimestest ei kirjuta, vaid inimlike iseloomudega robotitest. Siis jälle muidugi tuleb vahel sisse see füüsiline pool ja siis on arusaadav, et ei, see on robot, mitte maine luust-lihast inimene. Üsna raske ja keeruline lugemine oli, lõpupoole lood olid küll lihtsamad ja nauditavamad kui alguse omad. Kuulsin, et nii mõnigi, kellele muidu robotite lood ja Lem meeldib, siis selle raamatu jätsid pooleli. Mina lugesin lõpuni, aga väga head hinnet paraku ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar