Peredvižnikud

2./232. Vene realistlik maalikool. Peredvižnikud
Autor: Julius Genss
Kirjastus: NSVL kunstifondi Eesti Vabariiklik osakond 1949
94lk./334lk./40568lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #1 (ajalugu)

Ootan iga kuu vahetusel huviga uusi teemasid. Ja esimesel kuupäeval kõnnin nagu kuutõbine mööda tuba. Uued teemad on selles suhtes põnevad, et mis nad nüüd välja mõtlesid, mis nüüd on võimalik sinna teemasse leida, mida põnevat on avastada. Aga kõige huvitavam ja põnevam uue teema välja tulemisel on, et mis imelikke ja veidi vähem imelikke raamatuid kõike on võimalik mu isiklikust raamaturiiulist leida. Kuna mul on suur huvi just vanade ja veel vanemate raamatute vastu, siis leian ikka mõne, mis on vähemalt 50 aastat vana. Ja mida ma enamasti üldse ei mäleta, et see mul on. Kui eelmise teema jaoks otsisin, siin pidin ju nägema, aga iga kuu alguses on täielik valiknägemine - näengi vaid teemasse sobilikke raamatuid. Selle kuu kodune üllatusleid oli see peredvižnikute raamat. Ja lugema hakates jõudis mulle kohale, mida see peredvižnikud tähendab. No ma ikka mingil määral räägin vene keelt, aga siiani oli see minu jaoks vaid nimi, ma üldse ei mõelnud, et selle otsesele tõlkimisele. Vahel on mõne nime taga ikka vägagi lihtne taust. Peredvižnikud olid Venemaal tegutsenud Rändnäituste Ühingu liikmed. Ühing asutati Peterburis 1870. aastal Grigori Mjassojedovi, Ivan Kramskoi, Vassili Perovi ja Nikolai Ge initsiatiivil. Peredvižnikute eesmärgiks oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Selleks organiseeriti ühingu liikmete töödest rändnäitus, mida eksponeeriti suuremates linnades. Viimane näitus toimus 1923. Nende teosed olid väga realistlikud ning sageli kujutasid lihtsate vaeste inimeste olukorda, mitte vaid ülikuid. Igapäeva elulised ja looduse maalid, sekka ka portreid. Mida võib raamatule puuduseks tuua - maalidest räägiti tekstiosas, aga maalid ise olid taga (kui olid). Oleks võinud olla tekstiga ühendatud, siis oleks hulga enam aega maalide silmitsemisele pühendanud. Muidugi arvestades, et raamat ilmus 1949, siis olid maalide repod kõik mustvalged. Ja muidugi ei saanud kohati mööda kuidagi Stalini ajastust, aga kui see kõrvale jätta kui lihtsalt oma aja nähtus, siis kunstnikest ja maalidest oli täitsa asjalik jutt. Ja nende loome peamine aeg jäi ju ikka enne revolutsiooni aega. Maalidel on näha tolleaegse Venemaa realistlikku olukorda ja nende uurimine aitab kaasa ajaloo mõistmisele. Maale võib lähtuvalt kohalolevast ajastust ju erinevalt mõtestada, aga visuaalne pilt annab ikka rohkem õiget teavet edasi kui vaid sõnad.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar