Jaapani krimi, aga mitte selline, millega harjunud olen. Pigem kummaline psühholoogiline mõistatus, mis paneb tavalised asjad tunduma korraga kahtlased. Juba algusest on tunda, et siin ei ole ainult kes tegi ja kuidas tegi, vaid õhustik, kus näiliselt süütud detailid hakkavad ühel hetkel omandama hirmutavat tähendust. Esmapilgul tundub, et raamatus on mitu eraldi lugu, justkui eri juhtumid või eri killud, mis omavahel ei haaku, ja see tekitab alguses isegi kerge segaduse. Mis on eesmärk, kuhu see kõik viib. Aga mida edasi, seda selgemaks saab. Detailid hakkavad ükshaaval omavahel kokku sobituma ning lõpuks, päris viimases peatükis, vajub kogu pilt paika ja selgub, et tegelikult on see olnud algusest peale üks lugu, lihtsalt eri nurkade ja tegelaste poolt nähtud. Väga suurt rolli mängivad siin pildid, nii laste kui täiskasvanute joonistused, mis ei ole pelgalt ilus lisand teksti kõrval, vaid päris vihjed. Vihjed, mille kaudu lahendatakse nii mõnigi lugu, nii mõnigi mõrv. Mulle meeldis, et pildid ei ole üheselt mõistetavad. Need ei ütle otse välja, mis toimub, vaid sunnivad vaatama, oletama, tõlgendama ja sisuliselt mõistatama, mida joonistaja sellega öelda tahtis. Mõnes episoodis ongi just pildi lahtimõtestamine see, mis toob lõpuks lahenduse lähemale, aga see ei juhtu nii, et näed, siin on vastus, vaid pigem nii, et keegi taipab, mida on pildilt seni valesti vaadatud või mis tähendus on jäänud märkamata. Ja lugeja on selles protsessis paratamatult kaasas tahtes ise ette jõuda, proovides ära arvata, mis seos kuhu viib, kuidas üks näiliselt tühine detail teisega kokku klapib. Kui see ei õnnestu (ja ausalt öeldes ei õnnestunud mul enamasti), siis on hea, et raamatu tegelased teevad selle töö lõpuks siiski ära. Nii saab lugeja lahenduse teada, aga säilib ka tunne, et teekond oli oluline, mitte ainult lõpp. See, kuidas murdunud psüühikad ja lahendamata asjad moodustavad omamoodi võrgu, kus õud ei tule mitte niivõrd verisest tegevusest, vaid arusaamisest, et inimesed võivad kanda endas midagi väga viltust ja varjata seda täiesti tavaliste žestide, sõnade ja piltide taha. Mulle väga meeldis. See oli krimi mõttes värske, teistsuguse rütmiga ja põnev, selline raamat, mis tõestab, et mõnikord võib olla kõige õudsam just see, mis või kes näeb välja süütu ja kahjutu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar