Raamat kutsub rahulikult ja praktiliselt mõtlema kuidas kasutada tehisaru potentsiaali. Autor rõhutab, et tehisaru võib olla võimas mõtlemist toetav tööriist, kuid ainult siis, kui me ei loovuta talle oma otsustusvõimet. Me võime masinalt õppida, aga ei tohi lasta end eksiteele juhtida. Kui kasutada, siis mitte pelgalt katsetamise pärast, vaid mõtestatult ja eesmärgiga. Mulle meeldis, et raamat ei ole klassikaline õpime promptimist käsiraamat. Autor ei jaga näpunäiteid kuidas juturobotile täpselt küsimusi kirjutada või millist nuppu vajutada, vaid räägib hoopis sellest, milleks on seda kõike mõistlik kasutada ja kuidas sellest päriselt suuremat kasu saada. Maailmast, mis on vägagi lai ja mille piire keegi veel ei tea, ei inimesed ega tehisaru isegi. Autor küsib huvitavaid küsimusi, nagu kellele sellest rohkem kasu on. Kas neile, kelle oskused on tagasihoidlikumad, või neile, kes on niigi võimekad. Siin ei tule lihtsat ühest vastust, sest kasu sõltub suuresti sellest, kas tehisaru asendab inimese mõtlemist või toetab seda. Just see kaasaru idee, et tehisaru võiks olla partner mõtlemises, assistent, on see mida ka mina alati rõhutan oma koolitustel. Raamatus on ka arutlus selle üle, et tehisaru võimete piirjoon ei ole sirge, vaid siksakiline. Mõnes asjas saab ta hakkama üllatavalt hästi, paremini kui inimene, aga teises kohas ta jääb lausa lapsele alla. See on oluline meeldetuletus eriti algajale kasutajale, sest tehisaru oskab eksida väga enesekindlalt ja just see usutav toon võib valvsuse maha võtta. Mollick räägib selgelt ja arusaadavalt ka kallutatusest. Sellest, kuidas tehisaru vastused ei sünni tühjusest, vaid peegeldavad andmeid, mille pealt ta on õppinud ning valikutel, mis on treenimisel tehtud. See teema on korraga põnev ja natuke kõhe, sest sunnib märkama, kuidas näiliselt neutraalne vastus võib tegelikult olla suunatud. Näiteks, et kui paluda tehisarul öelda üks suvaline number ühest sajani, siis tuleb väidetavalt teistest sagedamini välja 42. Ulme ja Douglas Adamsi austajatele teada number, aga samas ka hea näide, kuidas suvalisus ei pruugi tehisaru puhul olla päris see, mida me eeldame. Selles raamatus on mitmeid mõtteid, millega ma olen kas täiesti nõus või kuhu olen oma senise kasutamise jooksul ise jõudnud. Mõnes kohas pani autor mind lihtsalt paremini mõtlema sellele, mis mul oli seni pigem tunde tasandil olemas. Tekst on ladus, loetav ja populaarteaduslikus mõttes hästi tasakaalus. Tehisarust võib lugeda ka inimene, kes sellest varem suurt midagi ei tea. Teema puudutab ammu juba kõiki, mitte ainult kasutajaid. Mulle meeldis ka autori hoiak, et ta ei esita oma väiteid kivisse raiutuna, öeldes mitmes kohas välja, et selleks ajaks, kui lugeja raamatu kätte võtab, võib see olla juba ajale jalgu jäänud, sest areng on nii kiire. Mina soovitan seda raamatut eelkõige neile, kes tehisaruga veel kokku puutunud ei ole või on alles tutvumise alguses ja tahavad aru saada sellest. Mõtteainet saavad siit ka need, kes juba kasutavad tehisaru, samuti õpetajad ja õppejõud, kellel tekib ikka ja jälle küsimus, kas (üli)õpilane tohib tehisaru kasutada. Minu jaoks oli väga põnev ja huvitav raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar