Kirjastus Eesti Raamatu väljakutse 2026 jaanuar: Pimedus
Selles raamatus on kahesugust pimedust. Esmalt suur võimas sügistorm, mis on Hiiumaa vangi pannud, sest praamid ei sõida juba mitmeid päevi, lennukid ei lenda, puid on murdunud lademes ja seetõttu paljud majapidamised jäänud elektrita. Üle maa on sügisine pimedus, eriti veel kui torm möllab ja vihma muudkui kallab. Juba füüsiline maailm on pimeduses, aga kui sinna lisandub veel inimese sisemine kättemaksu pimedus, mis on aastakümneid kogunenud ja lõpuks välja pääseb. Siis ei pruugi keegi puutumata jääda, kellel tundub vähegi süüd. Ja nii neid laipu ikka sinna loosse tuli. See oli parajalt sünge osa, aga mu arust vist selle sarja parim. Mõne koha peal oleks küll ehk tahtnud öelda autorile, et me juba teame, pole vaja korrata, aga üldiselt ladus jutt ja enne magama ei pääsenud kui raamat korraga läbi loetud.
Meri uhub rannale surnukeha. Selgub, et mees tapeti.
Juhtumit uurima asunud Josefiin puutub kokku salatsemise, eelarvamuste, ootamatute avastuste ja varjatud tagamõtetega. Josefiin seisab silmitsi oma karjääri kõige keerulisema juhtumiga ja
tormi tõttu pole tal abi kuskilt loota. Mis hukkunuid omavahel sidus ja
miks keegi millestki ei räägi? Selles loos tuleb mängu väikese koha kogukond, kus kõik teavad kõiki, kõik on kuidagi kõigiga seotud ja samas ega keegi ei avalda saladust, sest see on ju kogukonna sisemine asi ja sellest ei tohi rääkida. Eriti veel mandrilt pärit politseinikul, noorele naisterahvale. Mulle on see sari täitsa meeldima hakanud ja kui esimestes raamatutes oli krimi osa pigem tagaplaanil või pooleks taustalooga, siis viimases oli juba krimi esiplaanil ja sõpruskonna tegemised pigem tahaplaanile jäänud. Mulle see sobis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar