Ulmekirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: Sci-Fi maailm
2025. aastal soovitas seda raamatut Kadri Kaasik.
Siin ei ole pikka sissejuhatust ega ilukõnelisi kirjeldusi. Lugu algab kiiresti ja liigub hoogsalt edasi. Tegemist on sõjateemalise teadusulmega. Tanki varjust ilmuv olend on pilt, mis jääb meelde. Nii tegelasele kui lugejale. See ei ole pelgalt koletis, vaid märk sellest, et inimene ei ole selles loos enam kõige ohtlikum olend. Midagi on nihkes ja see nihestatus läbib kogu raamatut. Kes on kes ja mis on kellegi eesmärgiks. Raamatu keskne idee on lihtne ja samas painajalik. Tulnukad röövivad Maalt sõdalasi, et kasutada nende ajusid hiiglaslike sõjamasinate juhtimiseks. Inimene muutub osaks relvast, mitte enam otsustajaks vaid ainult käsutäitjaks, massiks kusagil kaugel sõjaväljal. Tänapäeval seostub see mõte kohe tehisintellekti ja autonoomsete relvadega, kuid kirjutamise ajal ei olnud see teema veel tavapärane. See raamat on selgelt militaristlik ja sõjakas. Siin ei arutleta pikalt tunnete ega moraali üle. Fookus on tegevusel, ellujäämisel ja aru saamisel toimuvast. Samas ei ole see tuim tulistamine, peksmine, tapmine, põgenemine. Küsimus kes ja miks ja kuidas on pidevalt taustal olemas. Kui palju inimesest jääb alles, kui tema mõistus on rakendatud monstrumsõjamasinaks olemisse. Stiil on kiire ja konkreetne. Autor kirjutab ladusalt ning ilma liigsete kõrvalepõigeteta. Lugu liigub edasi kindla sammuga ja hoiab pinget lõpuni. Kuigi lõpp muutus minu jaoks igavamaks kui esimesed kaks kolmandikku. Aga võib olla oli probleem ka selles, et enda peas kujutasin asjade käiku veidi teises suunas ette, kui kirjaniku pööre oli ning seetõttu tekkis lugemisel vastuolu. Teadusulme pole küll just minu lemmikosa ulmest, ma pigem ikka fantaasia poole kaldu, aga see raamat täitsa sobis ja ehk leian neid veel eelmise aasta soovituste seast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar