5./5. Rohesilmse sõsara juhtum
Sari: Perry Mason #42
Autor: Erle Stanley Gardner
Tõlkija: Liina Tordik-Karp
Kirjastus: Tänapäev 2025
255lk./1224lk.
Lugemise väljakutse 2026: 1. Lemmikautor
Lemmikautoriga on nüüd küll nii, et sellist ühte ja ainsamat ei ole olemas. Lemmikuid on väga palju. Aga krimikirjanduse juures on Erle Stanley Gardner olnud juba pikka aega teistest peajagu üle, seega võib öelda, et ta on mu lemmik krimiautor. Ja mu lemmik detektiiv on keegi, kes pole detektiiv ega isegi mitte politseinik, vaid advokaat. Või siis kui olla täpsem, siis lemmik krimikirjanduse peategelane, sest päris detektiiviks ikka Perry Masonit ei saa kutsuda. Mulle meeldib see stiil, alguses väikesed killukesed, tükikesed, neist paljud vastuolulised, midagi pole selge ja siis kohtus hakkab Perry neid kilde juurde tooma, neist pilti kokku looma ja tulemus ongi käes. Ma olen juba tükk aega tagasi loobunud ise nendes lugudes kurjategijat ära arvata, sest ainus, mis kindel, Masoni kaitstav, kellele kõik viitab, on süütu ja süüdlaseks võib osutuda vägagi ettearvamatu tegelane. Kirjaniku stiil sobib igati mulle. Rohesilmse sõsara juhtum ei ole siin erand, pigem vastupidi, see on väga hea näide sellest, miks Gardneri lood endiselt toimivad. Masoni palkab rohesilmne naisterahvas, kelle perekonnalt hakatakse raha välja pressima. Kunagine kreeditor šantažeerib tema isa, kes on nüüdseks suurte rikkuste omanik. Kõlab üsna sirgjooneliselt, eks ole. Raha, minevikusaladused, perekondlikud pinged. Mida edasi, seda enam hakkab selguma, et iga fakt, mis alguses tundus kindel, on tegelikult vaid poolik. Inimesed ütlevad üht, mõtlevad teist ja teevad kolmandat. Mason liigub rahulikult, laseb teistel end alahinnata ja kogub samal ajal tõendeid, lauseid, pilke ja vaikusi. Ja muidugi ei saa unustada Della Streeti ja Paul Drake’i, kes moodustavad Masoni ümber selle vaikse, kuid väga tõhusa tugivõrgustiku. Kohtustseenid on taas raamatu huvitavaim osa. Seal saab Gardner teha seda, milles ta on parim, pöörata loogika ootamatult ümber, näidata, kuidas tõde ei tule mitte suure pauguga, vaid sammhaaval. Küsimus küsimuse järel, detail detaili haaval. Ja ühel hetkel on pilt koos. Tagantjärele tundub kõik isegi lihtne, peaaegu iseenesestmõistetav. Rohesilmse sõsara juhtum ei ole võibolla kõige keerulisem ega kõige tumedam Perry Masoni lugu, aga see on väga puhas, selge ja nauditav krimilugu. Täpselt selline, mille puhul tunned, et said kätte selle, mille järele tulid. Hea loo, terava mõistuse ja rahuldust pakkuva lõpplahenduse. Ja see ongi põhjus, miks Perry Mason ja Erle Stanley Gardner on ühed minu suured lemmikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar