Lugemise väljakutse 2026: 48. Raamat raamatutest
Lugu viib Tokyosse, Jimbocho antikvariaatide linnaossa, kus väikeste raamatupoodide vahelised tänavad ei kutsu kiirustama. Morisaki raamatupood ei ole koht, kuhu satutakse juhuslikult. Sinna jõutakse siis, kui on soovi kindlat Jaapani kirjandust osta. Takako jaoks on see sunnitud peatus. Südamevalu, segadus ja tunne, et elu on korraga liiga ahistav, sunnivad ta onu Satoru juurde, vanasse majja, mille alumisel korrusel elavad raamatud ja ülemisel korrusel on vaine pelgupaik noorele naisele. Takako ei ole alguses lugeja. Ta on inimene, kes on väsinud ja pettunud ning kellel ei ole energiat uute alguste jaoks. Just seetõttu mõjub tema aeglane avanemine nii usutavalt. Satoru on tegelane, kelles on korraga veidrust ja väärikust. Tema elu on pärast abielu purunemist tõmbunud kokku raamatupoodi, aga see ei ole kaotus. See on valik. Raamatud ei ole talle põgenemine, vaid viis olla maailmaga ühenduses. Raamatu tugevus peitub selle tempos ja toonis. Autor ei suru lugejale peale sõnumit, et raamatud ravivad kõik haavad. Ta näitab, kuidas lugemine võib olla turvaline ruum, kus inimene saab end uuesti kuulata. Kuidas võõraste lugude kaudu võib hakata tasapisi mõistma omaenda elu. Morisaki raamatupood ei muuda Takakot teiseks inimeseks. Ta aitab tal saada iseendaks, ilma et see tunduks järsk või kunstlik. See on raamat, mis sobib neile, kes hindavad vaikseid lugusid ja väikeseid nihkeid. Neile, kes teavad, et paranemine ei ole sirgjooneline protsess ja et mõnikord piisab ühest toast, inimestest, kes usuvad ja usaldavad, sinu ümbruses ja ühest hästi valitud raamatust. Morisaki raamatupood ei paku kiireid vastuseid, küll aga pakub seltskonda. Ja mõnikord on see täpselt see, mida vaja. Rahulik, mõtlik lugemine ja saab teada küllalki palju Jaapani kirjanikest ja raamatutest. Goodreadsi järgi on sellel raamatul ka teine osa, loeks meeledi ka seda, kui see tõlgitakse eesti keelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar