6./105. Postkaart mõrvarilt
Sari: Södersläti kuriteod #2
Autor: Mattias Edvardsson
Tõlkija: Li Laanemets
Kirjastus: Eesti Raamat 2026
300lk./1695lk./ 25649lk.
Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 jaanuar: pimedus
Sarja teine osa jätkab politseinik Gunni Hildingi ja tema kolleegide lugu Trelleborgi politseis 1990ndatel, ajal, mil inimesed saatsid postkaarte, helistasid juhtmega telefonilt ja politseil ei olnud uurimisel kasutada neid tehnilisi abivahendeid, mis tänapäeval. Tegemist on klassikalise Põhjamaade krimiga, kus kuriteod on rämedad, psühholoogiline pinge tugev ja inimeste omavahelised suhted segased, viha, kättemaks ja usuhullus pimedad. Ühest küljest on siin uus mõrvalugu, teisest küljest jätkub eelmises osas alanud õe kadumise liin. Ja muidugi on kohal Gunni enda lugu, eelkõige tema tunded. Tunded perekonna vastu, tunded ühe teatava mehe vastu, tunded töö vastu. Kohati lähevad need kõik omavahel sõlme.
Gunni tõmmatakse taas mõrvarühma, sest inimesi on vähe, aga mõrv ei hakka seepärast küll ootama. Eriti siis, kui on juba selge tunne, et see ei jää viimaseks. No vähemalt Gunni oskab seda karta, isegi kui kõrgemad ülemused ei usu seda. Postkaardimõrvar ise on üsna kõhe tüüp, sest annab oma ohvrile ilusti teada nii surmakuupäeva kui ka koha, aga inimesed ei kipu selliseid vihjeid ju kohe tõsiselt võtma. Pärast selle raamatu lugemist võib postkaartide suhtes igatahes veidi ettevaatlikumaks muutuda, vähemalt Rootsis ja vähemalt mõneks ajaks.
Lugu ise on paras pusle. Kui oled peaaegu kõik juba ära kahtlustanud, siis jõuad lõpuks ehk ka õige inimeseni, üsna vahetult enne seda, kui asi end tegelikult ära lahendab. Raamat on põnev, tempokas ja lõpeb täpselt nii, et järgmise osa järele tekib kohe vajadus. Taustal olev Gunni ja tema õe lugu läheb ju edasi. See on verisem ja karmim krimi, aga mulle autori stiil üldiselt meeldib.