4./103. Ohtlik uus algus
Sari: Krimilood Rootsimaal #3
Autor: Christoffer Holst
Tõlkija: Kadri Okas
Kirjastus: Foorum (Krimiraamat) 2026
261lk./ 1149lk./ 25103lk.
Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu
Vahel tundub uus algus just see, mida inimene vajab. Uus koht, uus keskkond ja võimalus jätta vana seljataha. Elustiiliblogija Malin loodab seda koos abikaasa Siggega leida, kui nad kolivad Gotlandile, mehe kodusaarele. Kõik näib esialgu paljutõotav, kuid tegelikkus osutub märksa keerulisemaks. Sigge sukeldub kiiresti töösse ning kaob päevadeks oma tegemistesse. Malin jääb aga üksinda võõrasse keskkonda, kus tal tuleb harjuda vaikuse, üksilduse ja tundega, et ta ei kuulu veel päriselt siia. Seda ebakindlust süvendavad ähvarduskirjad, mis hakkasid tema postkasti jõudma juba Stockholmis ning jätkavad saabumist ka saarel. Miski on valesti. Alguses tundub kõik peaaegu süütu, nagu kellegi halb nali või kohatu tähelepanuavaldus. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub aga seda seletust uskuda.
Autor kasvatab pinget rahulikult ja järjekindlalt. Midagi suurt ei juhtu kohe. Selle asemel koguneb ebamugavustunne tasapisi, lehekülg lehekülje järel. See teadmine, et kusagil on keegi, kelle huvi Malini vastu ei ole sugugi sõbralik, muudab õhustiku üha rõhuvamaks. Ühel hetkel ei ole enam võimalik toimuvat lihtsalt kõrvale lükata ega endale kinnitada, et küllap kõik laheneb.
Saarele saabub Louise, kellel on omad plaanid ja ambitsioonid. Lähenevate lihavõttepühade eel kutsub ta enda juurde ka õe Lina, kes maadleb rahaliste raskustega. Just Lina ja Malini vahel kujuneb välja sõprus. See kasvab tasapisi välja ühisest vajadusest ja usalduslikust suhtlemisest.
Ka uurimine algab üsna tagasihoidlikult. Ei ole suuri paljastusi ega tormilist tegevust. On soov mõista, kes saadab kirju ja miks. Küsimusi tekib rohkem kui vastuseid. Kui pinge lõpuks haripunkti jõuab, muutub ka olukord märksa ohtlikumaks ning seni vaikselt kogunenud ohutunne saab väga reaalse kuju.
Tegemist on sarja kolmanda osaga ning võrreldes varasemate raamatutega on krimiliin siin küll rohkem esiplaanil, kuid siiski jääb see suures osas tagaplaanile. Alles kusagil pärast raamatu keskpaika hakkab krimilugu tõeliselt hoogu koguma. Enne seda keskendub autor eelkõige inimestevahelistele suhetele, tunnetele, pettumustele, lootustele ja armastusele.
Just seetõttu tekkis lugedes tunne, et selle raamatu puhul on žanrimääratlusena ehk isegi täpsem rääkida krimisugemetega naistekast kui klassikalisest muhekrimist. Kriminaalne oht on küll olemas, kuid veel olulisemal kohal on inimesed ise. Nende suhted, valikud ja soov leida oma koht maailmas. Vahelduseks on täitsa loetav, kuigi tema saarestikumõrvade sari meeldis hulga enam, aga seal oli ka palju rohkem krimi sees. Ja eks tuleb järgmist osa ka lugeda, sest vaja ju teada, kuidas need asjad ja suhted peategelastest õdedel siis edasi kulgevad.