3./102. Tüdruk püssiga. Lugu väikesest metsavennast
Autor: Marius Marcinkevicius
Tõlkija: Tiina Kattel
Kirjastus: Draakon & Kuu OÜ 2026
240lk/ 888lk./ 24842lk.
Kõige valusam on hetk, kui lapse maailm lihtsalt katkeb. Ühel hetkel on olemas kodu, pere ja turvatunne, järgmisel hetkel on kõik kadunud. Kõige raskem ei ole isegi mitte kaotus ise, vaid see, et laps ei mõista, miks see kõik juhtub. Miks viiakse ema ja isa ära? Miks kaovad õde ja vend? Miks ei saa enam midagi endiseks muuta?
Peategelane jääb alles suuresti juhuse tõttu. See ei ole kangelaslik pääsemine, vaid hirmu keskel tehtud otsus peitu pugeda. Mõnikord sõltubki inimese saatus ühestainsast hetkest, ühest otsusest või juhusest, mille tähendust mõistetakse alles hiljem. Mets ei ole selles loos romantiline paik. See ei ole koht, kus vaid kogeda seiklusi või nautida looduse ilu. Mets on karm ja halastamatu. Seal ellujäämine nõuab oskusi, mida üks laps ei peaks tegelikult kunagi vajama. Ometi õpib peategelane kiiresti. Ta õpib enda eest hoolitsema, raskustega toime tulema ja võtma vastutust.
Raamatu üks suuremaid tugevusi on viis, kuidas ajalugu lugejani tuuakse. Me ei näe suuri sündmusi, poliitilisi otsuseid ega ajalooõpikutele omast üldist pilti. Me näeme kõike ühe lapse silmade läbi. Just see muudab toimunu palju lähedasemaks ja mõistetavamaks. Küüditamine ei ole enam pelgalt sõna ajalooõpikus, vaid konkreetne tragöödia, mida keegi parajasti läbi elab. Metsavennad ei ole enam kauged ajaloolised tegelased, vaid inimesed, kes peavad iga päev otsustama, kuidas ellu jääda, keda usaldada ja mida ohverdada.
Oluline on ka küsimus, miks selliseid lugusid üldse lastele rääkida. Tänapäeva laste jaoks võivad need sündmused tunduda kauged ja abstraktsed, justkui midagi, mis juhtus väga ammu ja väga kaugel. Ometi aitavad just sellised lood mõista, mida tähendavad kaotus, vastupanu, julgus ja vabaduse hind. See ei ole lihtsalt ajalugu. See on kogemus. Küll kellegi teise kogemus minevikust, kuid siiski kogemus, mis aitab paremini mõista nii inimesi kui ka maailma.
Raamat ei muutu hetkekski pateetiliseks. Selles on valu, hirmu ja julmust, kuid samal ajal ka inimlikkust. Sõprus, hoolimine ja väikesed rõõmud ei kao isegi kõige raskematel aegadel. Eriti hästi on autoril õnnestunud edasi anda lapse pilku maailmale. Laps näeb ja mõtestab toimuvat teisiti kui täiskasvanu ning just see annab loole selle erilise mõju. Suured ajaloolised sündmused muutuvad isiklikuks ning seetõttu ka palju mõjusamaks. Teos on pälvinud mitmeid tunnustusi nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt.
Lugemise järel jääb tunne, et tegemist on raamatuga, mida on vaja. Mitte sellepärast, et see oleks lihtne või meelelahutuslik lugemine, vaid sellepärast, et see aitab mäletada. Kuigi tegevus toimub Leedus, võiks sama hästi olla tegevuspaigaks ka Eesti. Meie rahvaste ajaloos on olnud hirmutavalt sarnaseid perioode, mil inimesed pidid taluma kaotusi, hirmu ja ebaõiglust. Just seetõttu kõlab see lugu tuttavalt ning puudutab ka Eesti lugejat.