Tartus leitud väljakaevamistelt laip!

11./30. Kadunud, kuid mitte unustatud

Sari: Tartu krimilood #1

Autor: Vahur Joa

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

196lk./2700lk./7706lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse veebruar: Eesti

No kuulge, nii ei julge varsti enam Tartu üldse minnagi! Üks mõrv teise järel! Vähemalt ilukirjanduslikul tasandil. Viimasel ajal on ilmunud üsna palju uusi eesti krimilugusid ja juba mitmenda tegevuspaigaks on Tartu. Seekord siis tehakse Siuru platsil arheoloogilisi väljakaevamisi ja leitakse luustik. Kontidest on arusaadav, et pole eelajaloolise isikuga tegemist. Seega algab uurimine, välja selgitamine, kellega tegemist ja kes ta ära tappis. Raamat oli õhuke, aga tegelasi üksjagu, võib olla isegi liiga palju, eriti selles uurijate meeskonnas. Lisaks oli tegelaste kohta liiga palju detailset infot, mis lugeja jaoks oli ebaoluline. Ma saan aru, et autor peab oma tegelased põhjalikult läbi analüüsima ja kirja panema, aga kas lugejal on seda kõike vaja. Suures osas tundus see kuidagi liigse ballastina. Aga ju oli vaja sõnade arvu suuremaks saada. Või on järje kirjutamiseks vaja anda esimese osaga lugejale ette mingid aimdused, kellega tegu, nagu sissejuhatuseks. Samas olid need detailid ka isegi selle loo jaoks kõrvaliste tegelaste kohta. Siis tundub, et siiski pigem vajadus sõnade arvu suurendada. Samuti aegajalt olid sellised lõigud, mis oleks nagu mingist teatmeteosest maha kirjutatud. Raske oli uskuda, et üks tavaline inimene täpselt niimoodi asja selgitab. Aga kui ma lõpus nägin, et autor on lõpetanud ajakirjanduse ja töötanud ajakirjanikuna, siis jah, loksus nagu asi rohkem paika. See oligi pigem ajakirjanduslik ülevaade, mitte emotsionaalne kriminull. Emotsioone jäi selles raamatus väheseks. Põnevust samuti, sest lugeja teadis juba esimestest lehekülgedest peale, kes on tapetud, kuigi uurijad jõudsid selle tõdemuseni alles poole raamatu peal ning mõrvarit teadsid lugejad pooles raamatus, kui uurijad jõudsid temani alles raamatu lõpus. See võttis raamatust põnevust vähemaks. Pigem on ikka põnev nii, et uurijad raamatus on sammukese eespool lugejast ja lugeja üritab vihjetest välja mõelda, et kes on kes ja mis on mis. Kuidas uurijad omavahel hakkama saavad ja lahenduseni, mida lugejad juba pikalt ette teavad, jõuavad, ei ole siiski nii huvitav lugeda. Muidugi eks see olene ka lugejast, mõnele võib olla on niimoodi just huvitavam ja raamat ei tekita stressi, kui asjad varem teada. Autorile võib soovitada järgmisteks raamatuteks vähem ebaolulisi detaile, rohkem emotsioone ja põnevust raamatusse. Ja no selle peauurija võiks ju veidike inimlikumaks ka kirjutada, miks ta peab selline mõrd olema. Või on see autori mingi isiklik elukogemus sellise ülemusega, mis vajas väljakirjutamist.  Põnevuse otsijatele ei soovita otseselt lugeda, aga ega see nüüd nii halb ka ei olnud, et üldse mitte lugeda. Pigem sellistele muhekrimi fännidele ja neile, keda Tartuga midagi seob.