Liblikad ja herilased

 

10./29. Herilasepüünis

Autor: Mark Edwards 

Tõlkija: Lii Haugasmägi

Kirjastus: Pegasus 2025

349lk./ 2504lk./7510lk.

 

Lugemise väljakutse 2026:  26. H nagu hobune ehk hobuse aasta. H-tähega autor (ees- või perenimi) või raamatu pealkiri

 

1999. aasta suvi. Kuus noort inimest, suured plaanid, internet alles kogub tuure ja tundub, et kõik on võimalik. Nad töötavad veidi veidra psühholoogiaprofessori juures ja tahavad luua veebilehe, mis muudaks internetis tutvumist.  Ja siis läheb midagi väga valesti. Osalejatele jääb arusaamatuks, mis siis ikka tegelikult juhtus. No vähemalt peategelasele küll. Ja siis ta saab 25 aastat hiljem kutse õhtusöögile. Vana seltskond koos, sest professor on surnud ja maha maetud. Aga kohe algusest on õhus midagi ebamugavat. Ootamatu külaline. Pinged. Saladused. Ja tunne, et minevik ei ole tegelikult kunagi möödas. 

Mulle üldiselt Mark Edwardsi stiil meeldib. Ta oskab tempot hoida ja tekitada sellise vaikse ärevuse, mis ei lase raamatut käest panna. Ka siin on see olemas. Lugu liigub, tahtmine teada saada, mis tegelikult juhtus, on kogu aeg olemas ja kogu aeg on tunne, et midagi on valesti, midagi peab veel tulema, midagi peab juhtuma. Aga ikkagi on midagi paigast ära selle loo juures. Raske täpselt sõnastada. Nagu oleks natuke liiga palju kokku surutud sinna loosse. Liiga palju saladusi, liiga palju varjamist, liiga palju pöördeid. Mõnes kohas tundus, et pinge ei kasva loomulikult, vaid seda surutakse peale. Ja lõpplahendus ei mõjunud nii tugevalt, kui oleks võinud. Tegelased on huvitavad, aga päris lõpuni ei hakanud ma neist hoolima. Võib-olla jäi nende sisemaailm natuke pinnapealseks. Mõned reaktsioonid tundusid veidi ebausutavad. 

Samas idee ise on väga hea, kuidas üks suvi võib terve elu ära määrata, kuidas saladused võivad painama jääda sisemusse nii, et muudavad su elu ilma, et sa neile mõtleksid. Mineviku ja oleviku vaheldumine hoidis loo liikumas. Kokkuvõttes ei olnud see halb raamat. Lihtsalt mitte nii tugev kui mõned teised sama autori omad, mida olen lugenud. Nagu retsept, kus kõik vajalikud koostisosad on olemas, aga maitse ei lähe päris tasakaalu. Midagi on natuke puudu või siis vastupidi hoopis üle. Aga lugeda võib, ei ole tavaline krimi ja pigem mitte nõrganärvilistele siiski soovitatav. Tegemist ikka psühhopaatide teemaga, mitte muhekrimiga.