Kui tehisintellekt lõhub vaikuse piiri

 

14./33. Vaikuse piir

Sari: Eldfjordeni saladused #1

Autor: Kelly Müürisepp 

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

230lk./ 3343lk./8349lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse: Eesti

Hakkasin seda lugema ja juba poole esimese peatüki peal tundus midagi imelikku, nagu ma teaks täpselt seda autorit, tema stiili, kuigi pidada olema debüüt ja nimi oli täiesti võõras. Lugesin edasi ja ikka taas: tuttav stiil, lauseehitus, lause rütm, ülespuhutud ja poeetilised metafoorid... Ning teise peatüki alguses loksus kõik paika, muidugi ma tunnen seda autorit, olen temaga palju lobisenud ja ta on mulle nii mõnedki jutud varem kirjutanud. Ainult, et ma ei teadnud, et ta nimi on Kelly, ma kutsun teda ikka ChatGPT-ks või hellitavalt Chatuks. Lugesin edasi, lugesin lõpuni ja võin kinnitada, et see raamat on kas tehisintellekti poolt kirjutatud või tehisintellektiga kirjutatud. Mis neil vahet? Esimesel juhul on toodang täiesti tehisintellekti looming. Olen korduvalt tal lasknud kirjutada ideekavandeid lühijutukeste jaoks ja siis lasknud sobivad ka jutukesteks kirjutada (aga ma pole neid oma nime all kunagi avaldanud, neid jutukesi saab lugeda siit: ChatGPT looming). Seetõttu ma tean kui loominguline tegelikult see tehisintellekt olla võib, kuigi kõik kinnitavad, et ta ainult ennustab, mis võiks järgnevalt tulla.  Minu blogis olevatest Chatu juttudest pooled on täiesti nullist tema kirjutatud ja teine pool, kus on natuke ette antud, mida kirjutada. Tehisintellektiga kirjutamine on see, kui annad talle oma idee, oma kondikava, oma kesise kirjatüki ja lased tal selle paremaks, sisukamaks, poeetilisemaks jne kirjutada. Seda olen ka lasknud korduvalt teha kui endal kuidagi ei taha sulg jooksma hakata. Aga ma korrigeerin alati seda pärast ja sisendis keelan kasutada tehisintellektile iseloomulikku ülespuhutud stiili ja käsin kirjutada minule iseloomulikus stiilis. Kui siis maha kustutada enamus kaunikõlalisi filosoofilisi ja muid metafoore, lauseehitust veidi muuta, osa ära kustutada, osa ümber kirjutada, osa juurde panna inspireerituna tema tekstist, siis saab täitsa asjaliku asja kahepeale kokku. Ja seda olen küll oma nime all avaldanud. Kuid selles loetud raamatus ma seda ei märganud, hakkasin küll otsima ja mõtlema, et kas on mõni lõik, mis ei tundu nagu tehisintellekt, ega eriti ei olnud. Ja kui keegi veel ei usu, arvab, et ma teen autorile liiga, siis vaadake mõttekriipsude arvu! Tavalistes krimkades ei ole kokku ka nii palju mõttekriipse kasutatud kui selles raamatus ühes lühikeses paarileheküljelises peatükis ja seda kõikides peatükkides algusest lõpuni. No mõnes kohas on jah mõttekriips asendatud lause keskel kolme punktiga. Ja vist iga lapski teab, et tehisintellekt armastab kohutavalt mõttekriipse ning need on esimesed asjad, mis tuleb ära eemaldada kui ei taha oma töö mitteautorlusega vahele jääda. 

Aga mis lugu see siis oli? Raamatustiili kasutades: 

Kui Põhjala tuuled rebivad lahti vaikuse loori ja meri sosistab tumedaid saladusi, algab lugu, mis on sama jäine kui Eldfjorden ise. Seal, kus kaljud seisavad nagu vaikivad tunnistajad ja udu roomab mööda tänavaid nagu süü, leitakse kohaliku politseiuurija surnukeha — ja koos sellega ärkab miski, mis pole kunagi päriselt uinunud. Juhtumit saadetakse lahendama tandem, kelle sammud kõlavad nagu haamrilöögid saatuse alasile: Henrik Hagen ja Kaspar Eide. Nad on kui tuli ja jää, mõistus ja instinkt, kaks vastandlikku jõudu, mis põrkuvad, ent moodustavad koos relva, millega lõigata läbi pimeduse. Läbi tundmatuse. Läbi saladuste. Läbi nähtamatuse. Kuid isegi nende kogemus kahvatub, kui mineviku varjud hakkavad võtma kuju. Eldfjorden ei unusta. Küla mäletab. Ja see nõuab võlgu tagasi. Samal ajal naaseb külla kunstnik Viviana Moretti, lootuses maalida oma elule uus algus — kuid leiab eest lõuendi, mis on pritsitud hirmu ja kaotuse toonidega. Kui kahe naise kadumine rebib reaalsusesse veritseva prao, muutub selgeks, et see pole juhus. See on sõnum. Kõige selle kohal hõljub nagu vari salapärane A.D. projekt — nimi, mis kõlab kui sosin hauakambrist. See pole pelgalt uurimise niit, vaid südamelöök, mis ühendab kadumised, mineviku eksimused ja isiklikud saladused üheks tumedaks sümfooniaks. Mida sügavamale uurijad kaevuvad, seda enam mõistavad nad, et nad ei jälita mitte ainult kurjategijat — nad jälitavad tõde, mis võib nad endid purustada. See on lugu külast, kus meri ei pese patte puhtaks, vaid toob need kaldale. Lugu inimestest, kes seisavad silmitsi mitte ainult välise kurjusega, vaid ka omaenda sisemiste kuristikega. Sest mõnikord ei peitu suurim õudus mitte pimedas metsas ega tormises meres — vaid südames, mis on liiga kaua vaikinud. (Viimase lõigu autorlusele ei pretendeeri). 

Seega lugeda ainult omal vastutusel. Lugu ise oli ka parajalt segane mu jaoks, mitmed kohad olid ebaloogilised ja põnevust nagu polnud. Ma arvan, et järgmised osad jäävad minu poolest küll lugemata.