Lugemise väljakutse 2026: 10. Raamat minu lemmikžanrist
Jaapani krimi. Kuigi alguses tundub, et kõik on selge ja lugu liigub sirgjooneliselt, siis ega see ikka nii ei ole. Seal tuleb veel nii mitmeidki pöördeid ja uut teavet välja. Seda mitte vaid uurijate vaid ka lugejate jaoks, kellele alguses oli kõik nähtav, kuuldav ja teada. Autor suutis ikka kõiki petta, nii osalejaid, uurijaid kui lugejaid. Minu jaoks oli see lugu uudne, ei olnud sellise stsenaariumi järgi enne midagi lugenud. Raamatus on peategelaseks perekond või õigemini sugulaskond. Ravimifirma rikka presidendi uhkesse villasse Fuji mäe jalamil on kogunenud Watsuji perekond traditsioonilisele uusaasta koosviibimisele. Presidendil endal lapsi ei ole, seega on kutsutud vend ja õe ja venna järeltulijad. Idüll puruneb, kui elutuppa jookseb noor üliõpilane Mako, kes ei suuda öelda muud kui: „Ma pussitasin vanaisa.“. Õigemini on tegemist tema vanaonuga (emapoolse vanaema vennaga), mitte vanaisaga, sellesama rikka kuuekümnendates aastates presidendiga. Kuid kõik armastavad Makot, seega perekond otsustab tõde varjata, et kaitsta tüdrukut, aga ennekõike perekonna au, sest välise särava fassaadi taga peidab end ohtralt pingeid. Ja nii see lugu lahti lähebki. Kes on tegelikult aga kogu asja taga, kes manipuleerib kellega ja kas Mako ka tegelikult süüdi on? See tuleb välja selgitada nii kohalikul uurijal kui lugejal. Omamoodi, jaapanipärane, küllaltki mõnusalt ja kiirelt loetav muhekrimi raamat. Jaapanipäraselt au ja teiste arvamus on ülioluline. Keegi ei tohi teada sisemisi perekondlikke probleeme, tuleb neid peita hiilgava kuvandi taha, sest häbi ei tohi ometi perekonnale teha. Mulle üsnagi meeldis. Kuigi adrenaliini üles ei löönud, siis isegi kui alguspoole tundus kõik olema täpselt nii, nagu kirjas, tundus kogu aeg, et midagi on kirjanikul veel varuks, niisama lihtne ei saa see lugu olla ning pinev pinge püsis lõpuni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar