Lugemise väljakutse 2025: 13. Raamat Šveitsi, Saksa või Austria autorilt
See raamat tahab nüüd küll natuke laagerdumist enne, kui selle kohta midagi väga selget kirja panna. Esimene tunne pärast lugemist on lihtsalt see, et see oli üks väga verine psühhopaatide maailma lugu. Ja mitte ainult osa tegelasi ei olnud psühhopaadid, vaid mul tekkis vahepeal tunne, et ka autor elab omaenda psühhopaatlust välja kirjutamisega. Ning kui keegi suudab selle raamatu lõpuni lugeda, siis... noh, ega ta ise ka vist päris ilma psühhopaatluse poole kalduvuseta pole. Nii, et kõik kolm psühhopaadi astet olid esindatud. Esimene - see, kes teeb. Teine - see, kes fantaseerib ja kirja paneb. Kolmas - see, kes loeb ja kaasa elab. Tunnistan, et mina lugesin läbi ja seega kvalifitseerun sinna kolmandasse tasemesse. Tavaliselt öeldakse mõne raamatu kohta, et nõrganärvilistele ei soovita. Selle raamatu puhul peaks vist hoiatama, et isegi tugevanärvilistele mitte. Ainult neile, kellel närvid üldse puuduvad. Kui Fitzeki varasemad raamatud olid põnevad ja jah, verised ka, siis see läheb mitu sammu kaugemale. See on psühhopaatiline, psühholoogiline, verine, õõvastav. Samas ka muidugi ülipõnev ja pingeline. Pidevalt midagi ootamatut toimumas. Eriti lõpp! Just see lõpp oli see, mis selle raamatu lõpuks ikkagi heaks tegi. Seal oli mitu sellist käänakut, mida mitte kuidagi ei osanud ette aimata. Täiesti ootamatu ja kuidagi ei osanud selle peale tullagi ja seda mitte vaid ühes liinis.
Aga ausalt öeldes on hakanud kriminaalromaanides viimasel ajal natuke liiga tihti välja ilmuma lastevastane vägivald. Piinamine, tapmine, julmus... Selle raamatu puhul oli seda kõike eriti palju. Ja lisaks veel see taustalugu, kuidas mõnest inimesest kasvatakse psühhopaate, et tee teistele, mida sulle on tehtud, ja vali ohvriteks need, kes on sinust nõrgemad. Nagu sa isegi olid kunagi ohver endast tugevamale. Vahepeal tekkis muidugi tunne, et need sündmused ei saa küll päris reaalsed olla. Selliste vigastustega inimene ei kõnni enam ringi, ei rabele ega peksle. Tõenäolisem oleks, et ta oleks juba ammu koomas. Aga eks kõik võib vist võimalik siiski olla. Lugu ise keerleb ümber aasta eest kadunuks jäänud 6-aastase Maxi. Kahtlus langeb lapsetapjale Guido Tramnitzile, kes viibib psühhiaatriahaiglas ja on juba kahe lapse mõrva üles tunnistanud. Ta on näidanud ka nende piinatud surnukehade asukoha kätte, nautides perekondade reaktsiooni. Maxi kohta aga ei ütle ta midagi. Poisi isa, meeleheitel ja valmis tegema ükskõik mida, et poja saatus teada saada, laseb end viia valenime ja võltsitud haiguslooga samasse kinnipidamisasutusse.
Kokkuvõttes - kas soovitan seda raamatut? Kui sulle meeldivad väga tumedad, verised ja psühholoogiliselt häirivad lood, siis kindlasti. Aga kui otsid midagi, mis pärast lugemist rahulikku und lubaks... siis pigem mitte. Aga ise plaanin ikka järgmise sama autori raamatu kindlasti ka lugemisse võtta ja midagi on vist veel varasemalt ilmunutest mul lugemata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar