Kolmandas loos on detektiiv Aadi Lumiste nii ohvri kui ka uurija rollis, sest oma karavaniga Oheru metsajärve äärde puhkama sõites varastatakse noormehelt nutiprillid ja -kell ning tagatipuks leiab ta pooljuhuslikult laiba, mille surma asjaolusid tuleb tal endal ka uurima hakata.
Eesti krimiga peab ikka kursis olema, eriti kui on hakatud sarja juba lugema. Ira Teveri lood meeldisid mulle tunduvalt enam, aga tundub, et kirjanik on Ira ära pensionile saatnud ja tema lugusid enam ei kirjuta. Karavani detektiivi juures tekib mul kõige enam tõrge just selle sisse kirjutatud hüper super kübermaailma ja tehistaibu kasutamise osas, sest paraku annab tunda, et see maailm käib ikka kirjanikul üle pea. Laip muidugi oli ja Aadi ta sealt järvest leidis ning lõpuks ka asjaolud ära mõistatas. Üldiselt mu jaoks oli veidi mitteusutav see lugu ja mitte ainult küberosa tõttu, vaid ka inimeste käitumise poolne osa. Aga kes tahab lugeda Eestimaist kodukootud lihtsat aeglase tempoga krimilugu, siis võib neid karavani detektiivi lugusid lugeda küll, ega nad nii kehvad ka pole, sellised koolipoisi kolmele kirjutatud lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar