3./175. Mõrvareegel
Autor: Dervla McTiernan
Tõlkija: Nele Mikk
Kirjastus: Foorum (Krimiraamat) 2026
275lk./ 741lk./ 42677lk.
Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 august: imeilus raamat
Imeilusa kategooriasse läks tänu kaanepildile, minu arust üks väga ilus kaanepilt ühele krimkale. Sisu poolest see raamat enam nii imeilus ei olnud. Õiglusest võib ju rääkida ilusasti, aga enda asju ajades kipub see mõiste üsna paindlikuks muutuma, nii ka selles raamatus.
Hannah Rokeby pääseb Virginia ülikooli juures tegutsevasse projekti, kus uuritakse võimalikke kohtuvigu ning püütakse aidata alusetult vangistatud inimesi. Üks käsil olevatest juhtumitest puudutab Michael Dandridge. Ülejäänud meeskond otsib võimalust tema vabastamiseks, Hannah aga on tulnud seda takistama. Tema jaoks on tegemist isikliku asjaga, mis on seotud ema minevikuga. Ta teab enda meelest piisavalt, et otsustada, mida see mees väärib. Paraku hakkab juhtumisse süvenemine tema seniseid teadmisi kõigutama.
Selline lähteolukord annab loole päris hea pinge. Hannah peab tegema teistega koostööd ning jätma endast usaldusväärse mulje, kuigi tegutseb nende eesmärgile vastu. Iga uus teadmine võib aidata tal oma plaani ellu viia, aga võib ka selle sootuks keerulisemaks teha. Siin tuleb mõelda lisaks vangi süüle ka sellele, kui palju saab usaldada inimest, kelle tegemisi parajasti jälgid. Peategelasele kaasa elamine ei tähenda ju veel, et peaks tema otsused õigeks tunnistama. Hannah on sihikindel ja oskab inimesi mõjutada. Vajaduse korral ka valetada ning teisi ära kasutada. Ta ei jää ootama, et keegi teine midagi ette võtaks. Samas tekitab tema enesekindlus küsimuse, kuidas saab inimene olla teise süüs nii veendunud juba enne, kui on ise asja põhjalikult uurinud. Õigusteaduse õppimine ei kaitse nähtavasti selle eest, et otsus saab valmis enne tõenditega tutvumist.
Omaette teema on Hannahi suhe emaga. Juba raamatu alguses korraldab ta enne ärasõitu emale toitu valmis ning otsib peidetud alkoholi. Need on üsna kõnekad tegevused. Tütar on harjunud hoolitsema, kontrollima ja muretsema, kas ema saab temata hakkama. Nii võib tema käitumist tõlgendada ka katsena ema kaitsta ning midagi nende elus lõpuks korda saada. Kui oled pikalt kellegi eest vastutust tundnud, ei ole ilmselt lihtne kõrvale astuda ja küsida, kas tead üldse kõigest kogu tõde.
Sellest kasvab välja raamatu sisulisem küsimus. Kui palju me tegelikult tõde otsime ja kui palju tahame kinnitust sellele, mida juba usume? Võõra inimese jutus on lihtsam kahelda kui lähedase omas. Eriti siis, kui selle lähedase kannatusi on aastaid kõrvalt nähtud. Kahtlemine võib siis tunduda lausa reetmisena. Ometi ei muutu üks lugu tõeks ainult sellepärast, et see seletab meie jaoks kõik ära. Üks raamatu keskne teema on kinnituskalle, inimeste kalduvus otsus ette ära teha ning seejärel üksnes sobivaid tõendeid märgata. Lihtne on nõuda õiglust, kui oled kindel, et see annab sulle soovitud tulemuse. Palju keerulisem on lasta asju ausalt uurida siis, kui vastus võib kogu su senise arusaama pea peale pöörata.
Täitsa hea raamat oli, psühholoogiline krimi, ei ole otseselt verine, aga ka mitte muhekrimi.