1./83. Märgistatud
Sari: Milo Perho #1
Autor: Max Seeck
Tõlkija: Triin Aimla-Laid
Kirjastus: Pegasus 2026
362lk./ 362lk./ 20106lk.
Lapiteki väljakutse 2026 mai: Suur väljakutse 10. Raamat minu lemmikžanrist
Eks see krimi ole ikka mu lemmikžanr kuigi loen üsnagi palju ka muud. Aga need krimid on ikka need, mis eelkõige mu lugemislauale ronivad. Võib-olla sellepärast, et hea krimi ei paku ainult mõistatust. See pakub ka pilku inimese varjatud külgedele, erinevatele isiksustele.
Novembriõhtul leitakse Seurasaari rannast surnukeha. Külm, pime, meretuul, vaikus ja siis midagi täiesti valesti. Ohvrit katab paks valge värvikiht ning lahkamisel leitakse tema kurgust malenupp. Politsei on nõutu ja põhjusega. Miks näha nii palju vaeva surnukeha lavastamisega, kui seejärel jätta see sisuliselt leitavasse kohta? Miks peita ja samal ajal mitte peita? Miks anda vihjeid, kui võiks lihtsalt kaduda? Appi kutsutakse Milo Perho, kelle ametiks on sarimõrvarite profiilide koostamine, kuid vabal ajal peab ta kunstigaleriid. Juba see kombinatsioon on piisavalt kummaline, et tähelepanu äratada. Ühelt poolt inimene, kes peab mõistma kõige tumedamat ja julmemat maailma. Teiselt poolt inimene, kes tegeleb loominguga, vormi ja tähendusega. Sageli ongi inimesed vastuolulised, mitmekülgsed. Need, kes näevad inetust kõige lähemalt, oskavad vahel kõige rohkem hinnata ilu. Algab närvesööv partii nagu malelaual, kus iga käik toob kaasa uue ohvri või uue paljastuse. Male kujund ei ole siin lihtsalt dekoratsioon, vaid töötab loo sees päriselt. Kes ründab, kes kaitseb, kes ohverdab, kes arvab end olevat kuningas, kuigi on tegelikult ettur?
Milo ise ei ole järjekordne sile ja laitmatu geenius, kes kõnnib sündmuskohale, pilgutab silma ning lahendab kõik kolme minutiga. Tal on minevikus oma varjud, oma eksimused, omad luukered kapis. Ta ei ole kõige lihtsam inimene ega ka kõige mugavam kaaslane. Esimene osa kulutab üsna palju aega tema tausta avamisele ning seetõttu võib tempo kohati tunduda aeglasem. Kurjategija väljaselgitamine on kihiline ja lõpus jagub pöördeid omajagu. Tegelased ei mõju detektiivmasinatena. Nad on inimesed. Keegi ei ole päris vigadeta ja keegi ei ole lõpuni ilma heade külgedeta. Verd ja kurjust on loos omajagu, nii et nõrganärvilistele ei soovita. Ei olnud kõige kiirem ja kergem lugemine, aga mulle see raamat täitsa meeldis. Ja ootan järgmist osa, usun, et see läheb veel paremaks.