Ja ongi aprill 2026 saanud ajalooks. Tuleb siis kiiresti panna kirja oma emotsioonid, enne kui need mälus ajalooks muutuvad. Aprilli jäi nii kesisemaid kui häid lavastusi, neid, mis jõuavad kindlasti selle aasta etenduste topi, ka üks, millele ennustan, et see võib jäädagi parimaks nähtud etenduseks sel aastal. Kuigi selle hooaja lõpuni on veel 12-le etenduse piletid olemas, pluss ühele suveetendusele ja kahele Läti ooperiteatri külalisetendusele augustisse ja küll neid tuleb ka sügiseks, aga kindlasti mitte enam sellisel määral kui sellel kevadel. Aprillis sai vaadatud mitu Läti ja Leedu külalisetendust, hea võrdlusmoment eesti ooperi ja ballettiga. Aga kõigest nüüd nähtud etenduste järjekorras. Kui huvitavad eelnevad kuud, siis nendest saab lugeda siit: 2026 märts, 2026 jaanuar-veebruar, 2025 1. poolaasta ja 2025 2. poolaasta. Kõik pildid on võetud teatrite kodulehtedelt. Leedu etenduste osaliste nimed minu pildistatud enne etendust tahvlilt.
- 01. aprill Võrku püütud Teater Ugala
- autor Ray Cooney
- Lavastaja Tanel Jonas
- Osades Margus Tabor, Vallo Kirs, Margaret Sarv, Oskar Punga, Triinu Meriste, Jaana Kena ja Andres Tabun
- Kaheksateist aastat on taksojuht John Smith nautinud täiuslikku õnne. Tal on hubane kodu, kus teda ootavad armastav naine ja ilus tütar. Ning siis veel ka teine kodu, kus ootamas sama armastav naine ja tore poeg. Loomulikult ei tea perekonnad teineteise olemasolust midagi ja rahuloleva Johni arvates võiks see nii ka jääda. Ühel ilusal päeval kohtuvad tema lapsed ootamatult internetis ja jõuavad arusaamisele, et nende isad on väga sarnased. Sündmuste ahel, mille see tutvus käivitab, on nii hullumeelne, et päeva lõpus on John nõus kasvõi vanakuradi vanaemaga tantsu lööma, selleks et tema saladus päevavalgele ei tuleks. Ray Cooney komöödia „Võrku püütud“ on järg tema menunäidendile „Run for Your Wife!“, mida eesti publik tunneb nime all „Oi, Johnny!“.
- Ega teine osa ei jäänud esimesele sugugi alla. Alguses küll läks natuke aega harjumiseks, sest esimest osa mängis Rakvere Teater, nüüd teist osa Ugala. Kuid üsna varsti harjusin uute nägudega rollides. Täitsa vaadatav ka siis, kui esimest osa ei oleks näinud. Üle vindi absurdikomöödia, kuidas valeta ja keeruta kuidas tahad, ikka tuleb asi lõpuks välja. Kuid kas siiski alles lõpuks, või on mõnedel tegelastel juba ka varem asi teada. Lõpupuänte jagub mitmeid, ka üsna ootamatuid nii tegelaste kui vaatajate jaoks. Naerda sai palju, lihtne komöödia, samas ei ole labane kuigi on ka alla vöö nalju palju. Margus Taborilt hea roll, aga veel paremad olid Vallo Kirs ja Andres Tabun. Hinne: 8
- 06. aprill Elamise hind Ugala Teater
- autor Martyna Majok
- lavastaja Johan Elm
- Osades Lauren Grinberg, Marika Palm, Oskar Punga ja Tanel Ingi
- Tõeline julgus on lasta enda eest hoolitseda.
John vajab Jessi, sest tserebraalparalüüs ei lase Johnil kõike teha. Ani vajab Eddie’t, sest autoõnnetuse tagajärjel on Ani halvatud. Aga samamoodi vajab Jess väga Johni ja Eddie jaoks on Ani asendamatu. Eddie otsib andestust. Ani võitleb õiguse eest olla tugev ka oma nõrkuses. Jess vajab tööd, aga veel rohkem vajab ta kuuluvust. Ja John otsib teed eneseirooniast siiruse poole. Pole vahet, millega igaüks neist peab päevast päeva silmitsi seisma, vajadus olla mõistetud, on ikkagi sama.
„Elamise hind“ on liigutav ja terava huumoriga lugu, milles haavatavusest saab tugevus, sest mitte miski ei hoia meid rohkem koos, kui hirm üksi jääda. 
- See oli nüüd etendus, mis sisemiselt täitsa läbi raputas. Kuidagi väga sügavalt mõjus. Ja see näitlejatöö! Hetkel on see etendus kindlalt selle aasta edetabelit juhtimas. Hoolimine, hoolitsemine, julgus hakkama saada ja julgus abi küsida, tunded, mõtted, vajadused, süütunne, sõltuvus, märkamine, enda avamine, armastus. Kõik näitlejad tegid väga super töö, aga Oskar Punga erakordse. Mängida nii tõetruult üht noort inimest tserebraalparalüüsis, millist vastupidavust ja energiat see nõudis! Istusin esimeses reas ja seega olin varbaid pidi ise laval ning näitleja füüsiline pingutus oli selgelt näha. Paar minutit ja mööda nägu hakkas higi voolama. Veerand tundi laval ning nagu oleks mitmetunnise jõusaali treeningu selja taha jätnud. Temale kindlasti veel ekstra paar punkti lisaks, aga terve etendus hinne: 10+
- 07. aprill ooper Hoffmanni lood Läti Rahvusooper ja ballett
- helilooja Jacques Offenbach
- lavastaja Aik Karapetian
- dirigent Kaspars Adamsons
- osades Artem Safronov, Laura Grecka, Rihards Mačanovskis, Annija Kristiāna Ādamsone, Inna Klochko, Dana Bramane, Krišjānis Norvelis, Ilona Bagele, Rihards Millers, Juris Ādamsons, Kārlis Saržants, Armands Siliņš-Bergmanis, Andris Kipļuks, Evija Martinsone
- See ooper annab meile võimaluse avastada õnneliku kunstniku ebaõnne. Hoffmann meenutab aegu oma elus, mil ta tundis end tõeliselt armununa… Seal oli graatsiline Olympia, kes osutus pigem automaadiks kui elavaks naiseks. Siis oli seal surmavalt haige Antonia, kelle tappis armastus laulukunsti vastu. Ja lõpuks kurtisaan Giulietta, kelle huvi Hoffmanni vastu oli isekas ja üürike. Tänapäeval on Hoffmann aga hullupööra armunud Stellasse, veendunud, et naine on see õige, sest ta kehastab Olympia, Antonia ja Giulietta parimaid omadusi. Jacques Offenbachi „ Hoffmanni lood “ põhineb ETA Hoffmanni lühijuttudel, mis uurivad nii romantiliste ideaalide kui ka tõelise armastuse mõisteid, võimaldades heliloojal luua rikkaliku muusikalise partituuri.
- Võimas esitus. Kui ikka koori on lava täis ja kõik korraga laulavad, siis kõlab see võimsalt. Pakun, et hetkel kui täiskoor oli laulmas, siis seal oli midagi 40 inimese ringis. Offenbachi muusika on muidugi ka väga suurejooneline ja võimas. esmaettekanne oli juba 1881 Pariisis. Nürnbergi veinikeldris jutustab poeet Hoffmann oma värvikaid, kuid pettumusega lõppevaid, armulugusid kolme naisega: nukk Olympia, mis näis Hoffmannile elavana; nooruke tiisikust põdev lauljanna Antonia, kelle isa on tal keelanud laulmise, et mitte meenutada kadunud abikaasat; kurtisaan Giulietta, kes on õela nõia Dapertutto meelevalla all, soovides saada Hoffmanni varju. Võrreldes eesti ooperiga, siis just see mass, mis lätlastel oli korraga lavale panna (neil on kodus kindlasti palju suurem lava), oligi just see, mis tegi selle ooperi võimsaks, solistid olid kindlasti eesti omadega võrreldavad. Hinne 9.
- 10. aprill Mr. Greeni külaline Teater Temufi
- autor Jeff Baron
- lavastaja Erki Aule
- osades Raivo Rüütel, Silver Kaljula
- Õnnetu juhuse tõttu satuvad kokku kaks meest: Ross ja härra Green. Nad on elanud täiesti erinevaid elusid, neid huvitavad erinevad asjad, neil on omad mured. Nüüd nad kohtuvad. Mida sagedamini nad kokku saavad, seda rohkem saladusi, muresid ja varjatud unistusi päevavalgele tuleb. Need kohtumised muudavad mõlema mehe saatust. Sallimatusest saab mõistmine, mõistmisest andestus.
- Tõsine lugu komöödia võtmes. Üksik vanamees, kelle naine on hiljuti surnud, kuid kes peab nüüd õppima ise hakkama saama, sest pole enam naist, kes tema eest hoolitses ja talle kõik ette-taha valmis tegi. Vanus ja põikpäisus teevad oma osa lisaks. Noor ambitsioonikas esmapilgul hoolimatu noor mees, kes on saatuse tahtel sunnitud külastama vanameest kord nädalas, et teha heaks autoga kihutamine ja vanamehe peaaegu alla ajamine. Kuid see, mis algul oli kohustus muutub pikapeale muuks, hoolimiseks, sõpruseks, vajaduseks. Raivo Rüütlilt väga hea osa, suutis mängida väga ehtsat eelarvamustega ja abitut kuid uhket juudi vanameest. Hinne 10
- 15. aprill Arst Teater Ugala
- autor Robert Icke
- lavastaja Taago Tubin
- osades Garmen Tabor (külalisena), Tanel Ingi, Andres Tabun, Tanel Jonas (külalisena), Vallo Kirs, Lauli Koppelmaa või Adeele Jaago, Terje Pennie, Johanna Vaiksoo (külalisena), Vilma Luik, Ilo-Ann Saarepera või Klaudia Tiitsmaa ja Rait Õunapuu
- Kliiniku juhataja ja peaarst dr Ruth Wolff on tugev isiksus, kes on tulnud toime katsumustega nii professionaalses kui isiklikus elus. Kõik muutub aga päeval, mil ühest argisena tunduvast vahejuhtumist saab alguse vastasseis arstieetika ja usuliste veendumuste vahel ning konflikt võtab kiiresti nõiajahi mõõtmed. Nii avastab tunnustatud arst end üksi keset avalikku kohtumõistmist, mille käigus tuleb tal näkku vaadata ka enda kapis leiduvatele luukeredele.
- Kippus juba meelest minema, kui tugev näitleja on Garmen Tabor. Olen teda näinud kunagi, kui ta mängis teateris Endla Pärnus. Aga see roll oli tal väga võimsalt tehtud, selles suhtes hea, kui ta enam ei raiska ennast teatridirektorina (kindlasti oli ka selles hea) ja me näeme teda rohkem näitlejana. Kui oluline on usk, religioosne usk, usk et tehakse kõike parimat oma patsiendile. Mis saab kui need kaks põrkuvad omavahel. Kas situatsioon kus kaks poolt arvavad mõlemad, et käituvad ainuõigelt ja nii on patsiendile parim, patsiendile, kes on suremas, aga ise usub paranemisse. Arstieetika seisukohad, ühiskondliku arvamuse manipuleeritavus, võimendumus. Kas jääda kindlaks või anda alla, kas vahetada poolt või jääda sirgeselgselt lojaalseks. Tugev etendus ja paljus mõtlema panev. Hinne 10, Taborile veel lisapunkt tugeva rolli eest.
- 23. aprill Pimekaader Rakvere Teater
- autor Katariina Libe
- lavastaja Leeni Linna
- Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Veroonika Rego või Maret Kongi ja Marion Tammet (külalisena)
- Režissöör Rihhard Holmberg tõi oma hittfilmiga kümmekond aastat tagasi Eestile esimese Oscari ja kadus seejärel aastateks välismaale. Nüüd on ta kodumaal tagasi ja ilmub telepubliku ette otse-eetris vestlussaates. Ükshaaval astuvad stuudiosse Rihhardi Oscari-filmi meeskonnaliikmed, nende seas filmi peaosatäitja Rebeka. Telestuudio prožektorite halastamatu vihk muudab vestlussaate pihipingiks ja lahti rullub lugu keelatud suhtest, mis kümme aastat tagasi filmivõtetel maha vaikiti. Kunagise saladuse pinnalekerkimine ähvardab hävitada kõik, mida Rihhard on aastate jooksul üles ehitanud. See lugu uurib armastuse ja võimu piire – kus tunnete siirus põrkub moraalse vastutusega ning paneb küsima, kas kunstniku tegude järgi tuleks hinnata ka kunstiteost.
- Peale selle etenduse vaatamist sain aru, miks ma ikka telekat üldse ei vaata. No ei ole sellised saated minu jaoks, kus kõigi ees hakatakse oma musta pesu pesema. Samas on kõik manipuleeritav tegelikult ja jääb ainult üks hääl kajama, teist poolt ei kuulata ära, eriti kui see teine pool on tänapäeva nõrgem pool ehk mees. Sest ahistamise ja naiste õiguste teema all unustame ära, et tegelikult on ikka asi kahepoolne ja ei ole need naised ja teismelised tüdrukud ikka nii süütud ja ahistatud kui nad seda välja näitavad ja kogu ühiskonnale räägivad. Aga püüa sa ennast puhtaks pesta kui oled juba kord avalikult sopaga üle valatud ning kõik kipuvad nägema asja mustvalgelt ning alati on ju kõiges süüdi üks mees. Nii selles, kui ta tahab kui ka selles, et ei taha (aga naine ju tahab!). Olgu, lavastus ei jätnud päris ükskõikseks ja mängisid ju mitmed Rakvere tugevaimad näitlejad. Hinne: 7
- 24. aprill ballett Coppelia Leedu rahvusooper ja -ballett
- helilooja Léo Delibes
- koreograaf Martynas Rimeikis
- L. Delibes'i ballett „ Coppélia“ on üks Leedu populaarsemaid teoseid, sest just see meistriteos tähistas oma esietendusega 4. detsembril 1925 professionaalse balleti algust Leedus. Nagu paljusid populaarseid teoseid, on ka „Coppéliat“ aastate jooksul lavastanud erinevad koreograafid, iga kord esitades oma ainulaadseid versioone ja parandusi. Muutudes komöödiast tragöödiaks, lähenedes mõnikord Hoffmanni „ Liivamehele“ , mõnikord sellest eemaldudes – on see ballett endiselt üks enimlavastatud ballete maailmas. Kolm maagilist vaatust, ekslikust samasusest tulenev koomiline segadus, hoogne romantism, muljetavaldavad lavastused – needsamad aspektid on publikut pidevalt köitnud juba 140 aastat.
- Vabandust leedukad, aga no üldse see ballett ei meeldinud. Puine ja nurgeline. Olgu ma saan aru, et jutt käis nukkude maailmast ja need ongi nurgelised ja puised. Jah, ma ei oleks midagi öeldnud, kui nukud oleksid nii tantsinud, aga absoluutselt kõik, ka inimesed tantsisid ja marssisid sedasi ja vehkisid pidevalt mõttetult oma esijäsemetega. Koreograafi idee oli arvatavasti näidata, et ka inimesed on nukud, aga minu jaoks rikkus see balleti ilu ära. Pigem selline nüüdistantsu moodi, mitte balleti moodi. Solistid ei saanud üldse oma graatsiat ja tehnilist võimekust näidata. Loodan, et kogu Leedu ballett pole selline.Ainus ülipositiivne oli nende lavakujundus ja lavatehnika. Hinne: 5
- 26.aprill Suveöö unenägu Leedu rahvusooper ja -ballett
- helilooja Benjamin Britten
- autor William Shakespeare
- B. Britteni „Suveöö unenägu“ on üks W. Shakespeare'i näidendi edukamaid ooperiadaptatsioone. Ooper on originaalile truu – see sisaldab suures osas W. Shakespeare'i enda teksti. See tõeliselt lummava vaimuga teos õitseb jaanapüha unenäo ainulaadses maailmas. Ooperi esietendus toimus 1960. aastal Aalborgi festivalil – seda dirigeeris helilooja ise ja lavastas koreograaf John Cranko. Koomiline, poeetiline ja romantiline lugu on köitev oma arvukate kihtide poolest: mõned näevad seda traditsioonilise muinasjutuna rohkete naljakate olukordadega, teised aga avastavad terve psühholoogia aardekambri. Muusikasõbrad kuulevad muusikalisi austusavaldusi ja satiiri, mis põhinevad erinevatel klassikalistel ooperižanri teostel, barokist A. Schönbergini. Lõppkokkuvõttes on see maagiline ja äärmiselt romantiline õhtu.
- Kui Leedu ballett jättis mulle kehva mulje, siis ooper oli äge! Just nimelt mitte võimas nagu Läti ooper, aga äge, see oli etendus, kus näitlejad mängisid, mitte ei laulnud ooperit. Esiteks ei olnud üldse ooperikoori kui välja arvata 20 last, kes mängisid haldjaid ja laulsid seejuures koorina. Ülejäänud olid kõik solistid. Ja neid oli palju nagu ühes korralikud Shakespeare näidendis neid ikka on. Kui oleme harjunud, et kui tuleb mõne laulja sooloaaria, siis ta enamasti kangestub näoga vaatajate poole või siis natukese liigub või surmaaarias on pikale jne, aga ikka ta põhitegevus on laulmine publikule. Leedukad mängisid ja nii muuseas samal ajal mitte ei rääkinud üksteisega vaid laulsid oma osa. Nad olid kogu aeg tegevuses, mitte nagu me ooperite puhul harjunud oleme aariaid kuulama. Suur plusspunkt lavastajale selle eest, see tegi näidendi kordades vaadatavamaks ja elavamas ja ägedamaks. Ja taas suur plusspunkt lavakunstnikule. Vaatasin juba, kas see on sama, kes balleti puhul, kuid erinevad olid. Seega leedukad panevad suurt rõhku lavakujundusele ja neid on hea tehnika kasutuses. Kõik liigub laval ise, mitte me ei näe tumedates riietes transamehi vahepeal ringi tõmblemas või ei teha pimekaadrit, kus eesriide tagant kuuldub vaid kolistamist. Ei, suured dekoratsioonide vahetused stseenide vahetuses toimusid kiiresti iseenesest laval ja mitte vaid ringlava teist pidi pööramisega, need sõitsid mööda lava mootorite toel õigetesse kohtadesse. Ja mulle järjest enam meeldivad Shakespeare näidendid. Seda olin juba varasemalt kunagi lugenud ka, seega ehk oli isegi veidi paremini arusaada, mis seal laval toimus. Hinne 10
- 27.aprill Kramer Krameri vastu Rakvere teater
- autor Avery Corman
- lavastaja Mart Piirimees
- Osades Laura Niils, Märten Matsu, Silja Miks, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu ja külalistena Mia-Martha Karon või Vanessa Vaimets
- Joanna ja Tom Krameri jaoks on oma elu rajamine küll raske, kuid täis rõõmu tänu nende väiksele tütrele Norale. Või vähemasti näib see nii päevani, kui Joanna lahkub kodust, suutmata lepitada pereelu koormat eneseteostuse sooviga. Töönarkomaanist Tom, kes ei tea lapse kasvatamisest midagi, jääb Noraga kahekesi. Sunnitud hakkama saama üksikvanemana, tuleb tal enda mõtlemist muuta, kuni tema suureks üllatuseks kujuneb lapsest talle ajapikku kogu tema maailm. Siis aga ilmub Joanna ootamatult välja, et nõuda kohtu kaudu Nora hooldusõigust... Armastatud filmiklassika lavaversioon, mille teemadeks lahutuse mõjud, perekondlik rollijaotus, emade ja isade õigused, elu ja töö tasakaal.
- Olen seda filmi näinud. Ja kui ma enamasti filmidest midagi ei mäleta ja sageli isegi seda mitte, et olen neid näinud, siis see film jättis omal ajal teismelisena nähtuna niivõrd tugeva elamuse, et suures osas isegi mäletasin. Ehk see segas nüüd etenduse vaatamist. Neil, kes filmi pole näinud, on ehk lihtsam ja kergem vaadata, alateadvuses ei hakka midagi võrdlema ega mälus otsima, kuidas see filmis oli. Sest see on ikkagi erinev lavastus, erinevate võimaluste ja valikutega. Lugu, mis peaks vapustama ja sisemiselt raputama, aga mis jättis selle siiski tegemata. Kõik ju mängisid ja ei mänginud halvasti, aga äkki oligi asi selles, et nad mängidi, mitte ei elanud seal laval nii, et olekski tunne, et nad nüüd ongi nemad ja ei mängi. Sama elamust võttis ära ka ühe näitleja mitmes rollis olemine. Saan aru, et lühiepisoodi jaoks ei ole põhjust eraldi näitlejat tööle ajada, aga see on üks pisiasi, mis tekitab tunde, et nad seal laval lihtsalt mängivad. Minu jaoks jäi paraku kahvatuks veidi see tükk. Hinne 7
- 28.aprill Inishmaani igerik Teater Ugala
- autor Martin McDonagh
- lavastaja Diana Leesalu
- Osades Aarne Soro, Alden Kirss, Andres Tabun, Garmen Tabor (külalisena), Jass Kalev Mäe, Luule Komissarov, Margaret Sarv, Riho Kütsar ja Terje Pennie
- Iiri kaasaegse dramaturgia elava klassiku Martin McDonagh’ tragikomöödia viib vaataja 1934. aasta Iirimaale, kus pisikesel Inishmaani saarel keerleb elanike elu ümber väikeste rõõmude, suurte kuulujuttude ja karmide tõdede. Kuid isegi kõige väiksemas paigas põletavad suured unistused inimeste hingi. Noor poiss Billy, kelle keha on väeti, aga süda suur, ihkab midagi enamat – pääseda välja kitsa kogukonna ahistavast üksluisusest ja leida tee suurde maailma.
See on lugu lootustest ja pettumustest, sõprusest ja julmusest, inimlikust üksindusest ning omal kummalisel moel ka armastusest. 
- Väikese kogukonna elu tragöödia komöödia võtmes. Tegelikult oli lugu traagiline, kuid naerda sai rohkem kui mõne komöödia jooksul. Ja tõesti tasemel naljadele, karekteritele ja olukordadele. Loo keskmes on vigane orb poiss oma igatsuste, tunnete, vajaduste, armastusega. Ugalal tundub viimasel ajal olema repetuaaris palju etendusi, kus on keegi vigane või on tegemist vanade inimestega ja pean märkima, et need on Ugala kõige tugevamad etendused olnud ka! Selles loos on lisaks vigasele poisile ka vaimse erivajadusega noormees ja kui ta hakkas laval esimestes stseenides mängima, siis tundus, oi kui tuttav see kõik ning lõpuks mõtlesin välja, ta mängis nii täpselt seda nagu tegelikult oligi üks minu tuttav vaimse erivajadusega noormees. Lisaks eid kõik väga tugevalt mängitud karakterid. Kõik olid nii usutavad, et nad olid need, mitte ei mänginud neid! Aarne Soro oli täpselt see uudishimulik klatsimoor, kes käib talust tallu ja räägib uudiseid, kuid kuna ühel väikesel saarel ja kogukonnas pole ju pidevalt midagi huvitavat toimumas, siis tuleb killukesest teha suur uudis ning killukeste korjamiseks on vaja pidevalt oma nina kuhugi toppida või salaja pealt kuulata või kedagi pinnida, et ta ära räägiks. Ka kõik teised olid täpselt piiri peal usutavad karakterid, sammuke veel ja oleks üle ääre läinud, seega väga tugev lavastajatöö, et seda ei teinud. Üks kindlasti topi jõudev etendus taas. Hinne 10.
Kokkuvõte: 10 etendust (aasta algusest 28)
ballett 1, ooper 2, draamanäidend 7
Ugala 4, Rakvere Teater ja Leedu ROB 2, Läti ROB ja Temufi 1
piletitele kulus 256.44 keskmine pilet 25.64