Lugemise väljakutse 2026: 18. Üks korralik ulmekas
Üks raamat, mida eelmise aasta ulme väljakutsesse soovitati ja mis on seisnud eelmisest aastast saadik mu öökapil, aga mille sain alles nüüd lõpuks loetud. Kuigi mulle üldiselt ulmeraamatud meeldivad ja ma loen neid üsna palju, siis see ei olnud päris see, mis mulle sobiks. Zelazny on ulmeklassik ja Valguse Isandat peetakse tema üheks olulisemaks teoseks, aga minu jaoks jäi see veidi arusaamatuks. Mitte halvas mõttes, lihtsalt selline tunne, et autor ja mina ei räägi päris sama keelt. Tegelased on justkui jumalad, aga samal ajal ka inimesed, kes kasutavad tehnoloogiat, et end jumalikuks muuta. Kõik on väga sümboolne ja väga teistsugune kui tavaline fantaasia, mida ma eelistan lugeda. Mul oli üsna raske jälgida, mis täpselt toimub ja miks, kes siis nüüd on kes. Vahepeal tundus, et ma loen pigem mingit müstilist eepost kui ulmeromaani. Zelazny kirjutab hästi, seda ei saa kuidagi vaidlustada. Mõned peatükid olid põnevad, aga tervikuna jäi mulje, et ma ei saanud päris pihta, mida autor öelda tahtis. Võib-olla oleks pidanud rohkem süvenema, aga see raamat ei olnud mul see, mille puhul tekib tahtmine peatuda ja mõtiskleda. Pigem tahtsin aru saada, kuhu see kõik välja viib, ja lõpuks tundus, et ma ei saanudki päris vastust. Kui kellelegi meeldib mütoloogia, filosoofia ja ulme kokkusulatamine, siis see võib olla täpselt nende tassike teed. Minu tassike see seekord ei olnud. Samas tema "Needuste allee" oli üks mu eelmise aasta parimatest ulmeraamatutest, mida lugesin. Ka "Üksildane oktoobriöö" meeldis. Seega ehk oli teema minu jaoks vale, mitte kirjanik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar