18./166. Suur meri Sargasso
Autor: Jean Rhys
Tõlkija: Udo Uibo
Kirjastus: Varrak 2003
132lk./ 4396lk./ 40420lk.
Lugemise väljakutse 2026: 2. Populaarne raamat aastast, kui sa sündisid
Jean Rhysi „Suur meri Sargasso” ilmus 1966. aastal. Järgmisel aastal pälvis teos ka maineka WH Smithi kirjandusauhinna. Siin on huvitav artikkel kirjanikust: ‘Forgotten’ award-winning author Jean Rhys to be remembered and celebrated at public event. Kuna ma olin juba ühe eelneva väljakutse raames 1966. aasta kõige populaarsemat raamatut lugenud, siis otsisingi midagi muud, näppu jäi see raamat.
See on omamoodi eellugu Charlotte Brontë romaanile „Jane Eyre”. Rhys kirjutab loo Rochesteri esimese naise vaatepunktist, keda Brontë raamatus tuntakse peamiselt pööningule suletud hullumeelse Bertha Masonina. Siin on ta Antoinette Cosway, Kariibi mere saarel kasvanud noor naine, kelle lapsepõlv, päritolu ja abielu aitavad mõista, kuidas tema elu sellise lõpuni jõudis.
Romaani tegevus algab Jamaical pärast orjuse kaotamist. Antoinette kuulub valgete kreoolide perekonda, kes on kaotanud nii oma varasema jõukuse kui ka kindla koha ühiskonnas. Perekonda ümbritsevad vaen, hirm ja rahutus. Antoinette ei kuulu päriselt ei kohalike mustanahaliste ega Inglismaalt saabunud valgete hulka. Ka tema abielu inglise mehega ei too talle turvatunnet, vaid muudab ta järjest sõltuvamaks ja üksildasemaks.
Raamatu keskmes on identiteet, kolonialismi pärand, rassisuhted ning mehe ja naise ebavõrdne võim. Eriti tähenduslik on see, kuidas Antoinette’ilt võetakse tasapisi ära tema nimi, kodu ja õigus ise oma elu üle otsustada. Rhys näitab, et inimest on lihtne hulluks nimetada, kui tema enda lugu ei kuulata. Jutustajate vaheldumine annab võimaluse näha sama suhet mitmest küljest, kuid näitab ka seda, kui erinevalt võivad kaks inimest toimuvat tajuda.
Kariibi mere loodus on raamatus värvikas ja lämmatav korraga. Ilusate paikade taga on pidevalt tunda ohtu ning mineviku vägivalda. Õhustik on unenäoline ja kohati segane, mis sobib küll Antoinette’i ebakindla maailmaga, kuid tegi lugemise minu jaoks raskemaks.
Kuigi raamatu mõte ja seos „Jane Eyre’iga” olid huvitavad, jäi teos ise mulle veidi kaugeks. Sündmusi ei ole palju ning jutustus liigub aeglaselt ja katkendlikult. Minu jaoks oli see veidi igav. Ootasin loost rohkemat.
Romaani tegevus algab Jamaical pärast orjuse kaotamist. Antoinette kuulub valgete kreoolide perekonda, kes on kaotanud nii oma varasema jõukuse kui ka kindla koha ühiskonnas. Perekonda ümbritsevad vaen, hirm ja rahutus. Antoinette ei kuulu päriselt ei kohalike mustanahaliste ega Inglismaalt saabunud valgete hulka. Ka tema abielu inglise mehega ei too talle turvatunnet, vaid muudab ta järjest sõltuvamaks ja üksildasemaks.
Raamatu keskmes on identiteet, kolonialismi pärand, rassisuhted ning mehe ja naise ebavõrdne võim. Eriti tähenduslik on see, kuidas Antoinette’ilt võetakse tasapisi ära tema nimi, kodu ja õigus ise oma elu üle otsustada. Rhys näitab, et inimest on lihtne hulluks nimetada, kui tema enda lugu ei kuulata. Jutustajate vaheldumine annab võimaluse näha sama suhet mitmest küljest, kuid näitab ka seda, kui erinevalt võivad kaks inimest toimuvat tajuda.
Kariibi mere loodus on raamatus värvikas ja lämmatav korraga. Ilusate paikade taga on pidevalt tunda ohtu ning mineviku vägivalda. Õhustik on unenäoline ja kohati segane, mis sobib küll Antoinette’i ebakindla maailmaga, kuid tegi lugemise minu jaoks raskemaks.
Kuigi raamatu mõte ja seos „Jane Eyre’iga” olid huvitavad, jäi teos ise mulle veidi kaugeks. Sündmusi ei ole palju ning jutustus liigub aeglaselt ja katkendlikult. Minu jaoks oli see veidi igav. Ootasin loost rohkemat.