8./90. Siiski midagi väärt
Autor: Gayle Forman
Tõlkija: Liis Konovalov
Kirjastus: Heli Kirjastus 2026
225lk./ 1797lk./21541lk.
Lugemise väljakutse 2026: 46. Raamat, mida soovitab lugeda sinu laps või põlvkonna jagu/märkimisväärselt noorem tuttav
Seda raamatut soovitas lugeda Liis, kes on samast põlvkonnast mu pojaga. Ta rääkis juba enne ilmumist, kui head raamatut ta parasjagu tõlgib, seega võib seda soovitusena küll võtta. Ja oligi hea raamat. See on selline raamat, mis iseenesest lõpuks pisara välja kisub.
Lugu liigub kahel tasandil, kahes ajas ja kahes põlvkonnas. Ühel pool on Alex, kaheteistkümnene poiss, kes on teinud midagi väga halba. Piisavalt halba, et tema elu oleks korraga viltu. Kohtunik saadab ta noortevangla asemel suveks Shady Gleni vanadekodusse vabatahtlikuks. See kõlab karistusena, mis on sama tolmune ja igav kui maja ise või selle elanikud, kes tunduvad talle esimesel päeval nagu zombid, nagu aegluubis liikuvad varjud, kelle pilk ei haaku kellegagi.
Teisel pool on Josey. 107-aastane mees, holokausti üle elanud juut, mitu korda surma eest põgenenud, nüüd aga oma elu viimases toas number 206. Ta ei räägi. Ta ootab. Ta ei ava end, ei lase kedagi ligi.Ta on otsustanud, et tema elu on juba lõppenud, ainult keha ei ole veel järele jõudnud. Seni, kuni Alex koputab tema uksele.
See koputus ei muuda maailma, aga muudab midagi nende kahe vahel. Alex tuleb tagasi. Ja veel. Ja veel. Josey hakkab talle oma lugu jutustama, mitte korraga, vaid väikeste tükkidena, nagu inimene, kes pole kindel, kas noor kuulaja üldse mõistab. Aga Alex kuulab. Ja mida rohkem ta kuulab, seda rohkem hakkab ta nägema, et Josey vaikuse taga on terve elu, mis pole kuhugi kadunud. Nende vahel tekib side. Poiss, kes tunneb end mahajäetuna ja mees, kes on näinud maailma kõige süngemaid nurki. Josey lugu ei tee Alexist üleöö paremat inimest, kuid see annab talle midagi, mida tal seni polnud. Tunde, et ta võib veel midagi muuta. Et ta ei ole oma vea külge igaveseks naelutatud.
Raamat tuletab meelde, et ajad võivad olla erinevad, aga inimesed ei ole. Inimesed on ikka inimesed oma vigade ja heade külgedega. Ikka on
maailmas sõprus, hoolimine, armastus, viha, solvumine, raev,
pealiskaudsus, lootus. Ikka on maailm täis tundeid. Ikka ei ole elu vaid
must-valge, vaid täis erinevaid halle ja värvilisi toone, mis segunevad nii, nagu parasjagu juhtub. See on lugu põlvkondadeülesest lootusest, kaastundest ja andestusest. Lugu sellest, kuidas üks juhuslik koputus võib muuta rohkem, kui keegi oskaks arvata.