13./95. Kujuteldavad võõrad
Autor: Minka Kent
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Ersen 2026
320lk./3366lk./23110lk.
Lugemise väljakutse 2026: 19. Sisesta oma sünnipäev "Thisdayinmusic"lehel ja loe raamat, mille pealkiri sisaldab vähemalt ühte sõna ühest nendest laulu pealkirjadest: https://bit.ly/3YVxbZi (Saksamaal oli kohal 1 Frank Sinatra laul Strangers In the Night)
See oli päris korralik psühholoogiline põnevik, mis suutis kogu aeg hoida õhus küsimust, mis tegelikult toimub ja keda üldse uskuda saab. Sellised lood mulle üldiselt meeldivad kui kogu aeg jääb tunne, et midagi on väga valesti, aga lõpuni ei saa päriselt aru, kas oht on päris või sünnib osa sellest peategelase peas.
Camille Prescotti elu tundub pealtnäha ideaalne. Tal on armastav mees, kaks last ja ilus kodu eraldatud ookeaniäärses paigas. Kõik jätab mulje tavalisest ja turvalisest pereelust. Tegelikult peidab Camille aga väga rasket minevikku, mille eest ta on aastaid põgenenud. Teda kasvatas vägivaldne ja vaimselt ebastabiilne ema ning lapsepõlv jättis temasse sügavad jäljed. Camille on kogu oma täiskasvanuelu ehitanud üles sellele, et vana elu maha matta ja sellest võimalikult kaugele pääseda. Põhjus on üsna karm, sest ema lubas, et kui ta tütre kunagi üles leiab, siis ta ära tappa.
Olukord muutub ärevaks siis kui Camille kuueaastane tütar Georgie hakkab käituma viisil, mis meenutab hirmutavalt palju Camille enda lapsepõlve. Tüdruk räägib kujuteldavast sõbrast, kes mõjutab tema käitumist ning näib teadvat asju, mida tüdruk ega üks võõras inimene teada ei saaks. Veel hullem on see, et see nähtamatu sõber teab detaile Camille minevikust, mida naine pole rääkinud. Sellest hetkest alates hakkab pinge järjest kasvama.
Raamatu kõige tugevam osa oligi minu jaoks see pidev teadmatus. Kas keegi tõesti manipuleerib Camille perega? Kas ema on ta üles leidnud? Kas keegi mängib tema hirmudega või hakkab Camille ise vaimselt murduma? Vahepeal tundus täiesti võimalik, et kogu asi on lihtsalt kokkusattumuste jada ja traumadest tekkinud paranoia. Samas tulid jälle uued detailid, mis panid kõiges kahtlema. Lisaks sellele on loos päris palju ka pere sisepingeid. Camille käitumine muutub järjest närvilisemaks ning loomulikult ei usu kõik tema ümber kohe tema kahtlusi. Kas ta liialdab ja näeb tonti seal, kus seda tegelikult pole? See tekitab omakorda küsimuse, kui kaua üks perekond sellise pinge all üldse koos püsib.
Lugu oli tempokas ja huvitav ning pinge kasvas päris hästi kuni lõpuni välja. Muidugi olid lõpus ka korralikud keerdkäigud nagu sellistele psühholoogilistele põnevikele kombeks. Mõni neist oli aimatav ja mõni tuli päris ootamatult. Selline raamat, mida on raske käest panna, sest kogu aeg tahad teada, mis on tõde ja kes siin tegelikult mängu juhib ning kes sellest mängust väljub võitjana.
Camille Prescotti elu tundub pealtnäha ideaalne. Tal on armastav mees, kaks last ja ilus kodu eraldatud ookeaniäärses paigas. Kõik jätab mulje tavalisest ja turvalisest pereelust. Tegelikult peidab Camille aga väga rasket minevikku, mille eest ta on aastaid põgenenud. Teda kasvatas vägivaldne ja vaimselt ebastabiilne ema ning lapsepõlv jättis temasse sügavad jäljed. Camille on kogu oma täiskasvanuelu ehitanud üles sellele, et vana elu maha matta ja sellest võimalikult kaugele pääseda. Põhjus on üsna karm, sest ema lubas, et kui ta tütre kunagi üles leiab, siis ta ära tappa.
Olukord muutub ärevaks siis kui Camille kuueaastane tütar Georgie hakkab käituma viisil, mis meenutab hirmutavalt palju Camille enda lapsepõlve. Tüdruk räägib kujuteldavast sõbrast, kes mõjutab tema käitumist ning näib teadvat asju, mida tüdruk ega üks võõras inimene teada ei saaks. Veel hullem on see, et see nähtamatu sõber teab detaile Camille minevikust, mida naine pole rääkinud. Sellest hetkest alates hakkab pinge järjest kasvama.
Raamatu kõige tugevam osa oligi minu jaoks see pidev teadmatus. Kas keegi tõesti manipuleerib Camille perega? Kas ema on ta üles leidnud? Kas keegi mängib tema hirmudega või hakkab Camille ise vaimselt murduma? Vahepeal tundus täiesti võimalik, et kogu asi on lihtsalt kokkusattumuste jada ja traumadest tekkinud paranoia. Samas tulid jälle uued detailid, mis panid kõiges kahtlema. Lisaks sellele on loos päris palju ka pere sisepingeid. Camille käitumine muutub järjest närvilisemaks ning loomulikult ei usu kõik tema ümber kohe tema kahtlusi. Kas ta liialdab ja näeb tonti seal, kus seda tegelikult pole? See tekitab omakorda küsimuse, kui kaua üks perekond sellise pinge all üldse koos püsib.
Lugu oli tempokas ja huvitav ning pinge kasvas päris hästi kuni lõpuni välja. Muidugi olid lõpus ka korralikud keerdkäigud nagu sellistele psühholoogilistele põnevikele kombeks. Mõni neist oli aimatav ja mõni tuli päris ootamatult. Selline raamat, mida on raske käest panna, sest kogu aeg tahad teada, mis on tõde ja kes siin tegelikult mängu juhib ning kes sellest mängust väljub võitjana.