12./94. Ebameeldiv naine
Sari: Bodensteini ja Kirchhoffi lood #1
Autor: Nele Neuhaus
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Tänapäev 2026
380lk./3046lk./ 22790lk.
Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse mai: 21. sajandi saksa keeleruumi autor
See raamat oli minu jaoks tagasiminek tuttava krimisarja juurde. Olen kunagi selle sarja hilisemaid osi lugenud ja need meeldisid mulle päris hästi. Mäletan neid kui kergeid, ladusalt loetavaid ja piisavalt põnevaid krimkasid. Kui nüüd lõpuks sarja esimene osa eesti keelde tõlgiti, siis tuli kohe tahtmine seda lugeda. Mulle meeldib üldiselt sarju järjekorras lugeda, aga nüüd pean hakkama meenutama, millised osad kunagi loetud said ja mis veel ees ootavad ja siis uuesti pihta hakkama.
Raamat algab üsna kiirelt ning juba esimestel lehekülgedel leitakse enesetapuna näiv juhtum. Varsti lisandub veel teine surm, kui üks naine kukub vaatetornist alla. Alguses tundub seegi õnnetusena, aga üsna kiiresti saab selgeks, et tegemist võib olla hoopis mõrvaga. Eks kogenum krimilugeja aimab juba üsna varakult, et need lood on omavahel kuidagi seotud, isegi kui politsei seda veel isegi ei kahtlusta.
Lugu keerleb suuresti hobuste ja ratsamaailma ümber. Tegelaste seas on ratsanikud, loomaarstid, jõukad hobuseomanikud ning inimesed, kelle suhted on juba ammu sassi jooksnud. Väga palju on petmisi, vanu armulugusid, kibestumist, varjatud saladusi ja omavahelisi pingeid. Tegelasi on üsna palju ja kuidagi on nad kõik kõigiga seotud ja kõigil paistab midagi varjata olevat.
Mõnes kohas tundus küll, et raamat venib natuke liiga pikaks. Oleks saanud ehk kompaktsemalt kirja panna ning vahepeal jäi tunne, et lugu tammub paigal. Samas ei kadunud põnevus päriselt ära ja oli tahtmine teada saada, kuidas kõik lõpuks kokku jookseb. Veidi häiris mind ühe kuriteo lahendus või õigemini selle lahenduse puudumine. Kõik nagu teadsid, kes teo taga olid, aga sellele vaadati lõpuks üsna rahulikult läbi sõrmede. Ausalt öeldes jäi see ühe kogenud ja põhimõttekindla politseikomissari puhul natuke ebausutavaks. Raamatust jäi kõlama mõte, et kui ohver on ebameeldiv inimene, kas siis on kuritegu rohkem õigustatud kui meeldiva inimese puhul? Või kui vägivallategu aitab ära hoida teise vägivallateo lõpplahenduse, ehk kellegi surma? Kas sel juhul on kõik meetodid õigustatud?
Kuigi raamatus leidub laipu ja verd küll, ei mõju see siiski väga sünge või brutaalse kriminaalromaanina. Pigem sobib see lugejale, kellele meeldivad mahedamad krimilood, kus lisaks uurimisele on olulisel kohal ka suhted, emotsioonid, intriigid ja inimeste omavahelised pinged. Selline mõnusalt loetav ja parajalt põnev krimka, mis ei šokeeri aga hoiab huvi üleval.