Krimiromaan või ulmeromaan?

11./93. Mõrv Südalinna kultuurikeskuses
Sari: Kriminaalne raamatukogu 9 
Autor: Indrek Hargla 
Kirjastus: Mooses 2026
301lk./2666lk./ 22410lk.
 
Lugesin ja lugesin, närisin ja närisin ja lõpuks lugesin ja närisin selle raamatu läbi. Kuigi karjusin kohati tõlke järele. Ei, probleeme ei tekitanud mitte hispaania keelsed laused, kuigi ka nende tõlge oleks olnud viisakas joonealuse märkena lisada, aga selle lahendas ära tõlke rakendus, millega sai teksti kohale kuvada eesti keelse lause. Tõlget vajasin just selles eesti keelses osas, mis oli üritatud niivõrd keeruliseks kirjutada, et üks normaalne inimene seda küll lugema ei ole võimeline. 
Raamatus on väga palju rohetemaatikat. Rohepööre, roheaktivism, rohepesu, ideoloogilised vaidlused ja akadeemilised targutamised tulid lainetena peale nii, et kohati kadus krimilugu kõige selle alla peaaegu ära. Igasugusest rohevärgist ma peale seda raamatut ei taha kohe kuidagi enam kuulda ega lugeda, võtab kohe kõhu valutama. Saan aru, et see oli selliselt mõeldud, aga siiski peaks natuke ikka lugeja peale ka mõtlema, sest pole kindel, et peale sellist võitlust tekstiga kipuks järgmist raamatut kätte võtma. Ja kui see peaks sattuma veel mõne noore kätte, kes niigi pole lugemisega sõber... Seega võiks raamatule peale panna hoiatuse, ainult tugeva lugemisnärviga edasijõudnud lugejatele või rohepöörde ja rohepesu ja muu rohe värgi kantsellitlikule või akadeemilisele närilisele. 
Loo keskmes on mõrv Tartu kultuuri ja akadeemiliste ringkondade taustal. Tapetud on kunagine tuntud roheaktivist ning üsna kiiresti tekib kahtlus, et see pole sugugi lihtne tapmine. Kuigi rohepööre on selleks ajaks läbi saanud ja tuulepargid maha võetud, keeb ülikooli ümber uus roheaktivismi laine. Uurija Laura satub järjest sügavamale Tartu intriigide, rivaliteetide ja varjatud skeemide keskele. Mida edasi uurimine liigub, seda segasemaks ja ulmelisemaks lugu muutub. Mängu tuleb salastatud programm nimega Metakood, mille eesmärk on murda lahti keele ja kultuuri varjatud kihte, semiootikat. Lisaks tegutseb loos geneetiliselt muundatud salaagent Artemis ning sekka ilmuvad veel mingid kuubakad jõujuurikad tapamasinad, kes kogu asja veel omakorda segasemaks keeravad. 
Mulle see raamat tervikuna siiski ei istunud. Kriminaallugu jäi minu jaoks kõige muu alla kinni ning lugemine muutus kohati rohkem pingutuseks kui naudinguks. Samas usun täiesti, et sellele raamatule leidub oma kindel lugejaskond. Arvan lihtsalt, et pigem meeldivad sellised lood süvaulme ja veidi eksperimentaalsema kirjanduse austajatele kui klassikaliste krimkade lugejatele.