10./92. Rõngu roimad 3. Viimnepäev
Sari: Kriminaalne raamatukogu 8
Autor: Joel Jans
Kirjastus: Mooses 2026
178lk./ 2365lk./ 22109lk.
Aasta on 1812, Napoleoni väed on peaaegu ukse taga ja kogu Liivimaa elab ärevas ootuses. See ei ole lihtsalt ajalooline taust, vaid pidev surve, mis imbub igasse stseeni. Krimilugu ei hõlju vaakumis, vaid on seotud millegi suurema ja ähvardavamaga. Pastor Lenz on endiselt see sama vaikne, tähelepanelik ja inimlik tegelane. Seekord on ta aga veidi teistsugune. Leina vari käib temaga kaasas ja see muudab ta kuidagi hapramaks. Kui ühel ööl ilmub pastoraati tundmatu naine ja annab tema kätte lukustatud kasti, mille sisu võib mõjutada terve piirkonna saatust, siis on selge, et Lenz ei saa sellest kõrvale astuda. Ta ei ole kangelane klassikalises mõttes, pigem inimene, kes teeb, mis vaja, isegi kui ta ise pole kindel, kas jaksab.
Kui postijaamas toimub veretöö ja Tartust saabub uurima tähtis tegelane, läheb lugu hoogsalt käima. Kahtluse alla satuvad põgenenud talumehed, aga Lenz ei lase end sellest eksitada. Ta tunneb oma kogudust ja oma inimesi. Ta teab, et tõde on tavaliselt peidus seal, kuhu esmapilgul ei vaadata. Ja siin ei pakuta lihtsaid vastuseid, vaid lastakse lugejal koos Lenziga samm-sammult mõista, et mõrvar ei pruugi olla see, kes kõige rohkem lärmi tekitab, vaid hoopis keegi, kes on kogu aeg olnud kõrval.
Mulle meeldis, kuidas autor loob ajastut. Nii, et tunned suitsu lõhna, kuuled hobuseraudade klõbinat ja saad aru, kui habras oli elu ajal, mil sõda võis iga hetk uksele koputada. Ja see maailm kahe rahvuse vahel. Nii erinevad ja samas nii sarnased. See ei ole lihtsalt krimi, vaid pilk kadunud aega, mis on korraga karm ja soe.
Lugu ise on hoogne. Samas on siin ka seda vaikset, inimlikku poolt, mis teeb Lenzist rohkem kui lihtsalt uurija. Ta on inimene, kes püüab hoida korda maailmas, mis laguneb tema ümber. Väga mõnus lugemine nagu ka esimesed kaks osa. Ja tahaks veel natuke selles maailmas olla, seega loodan, et autor jätkab. Lenzil on kindlasti veel lugusid, mida uurida.