Ainus elueesmärk saada mõne mehe poolt väljavalituks kaaslaseks

12./49. Igavesti vaid sinu

Autor: Louise O'Neill 

Tõlkija: Evelin Banhard 

Kirjastus: Varrak 2017 

352lk./2850lk./ 12085lk.

Lugemise väljakutse 2026: 7. Düstoopia

Tulevik või teine paralleelmaailm, kus naiste roll on viidud äärmuseni, ühelt poolt lihtsaks ja samal ajal keeruliseks. Naised ei sünnita enam tüdrukuid, neid tehakse labaratooriumis. Igal aastal täpselt sama palju, kui on sündinud poisse. Nemad sünnivad ikka vanaviisi, oma emadest ja kasvavad koos oma isadega. Tüdrukuid seevastu kasvatatakse emata ja isata (neid ju neil katseklaasilastel polegi), suletud keskkonnas. Neid kujundatakse, õpetatakse, lihvitakse, hinnatakse. Selleks, et nad vastaksid ootustele, et neist saaksid täiuslikud kehad oma meestele, et sünnitada poegi või siis saada konkubiinideks, et mehi rahuldada. Täiuslik välimus. Täiuslik käitumine. Täiuslik kuulekus. Küsimus tekib üsna ruttu: mida see neile endile maksma läheb? Kuidas sellises keskkonnas ellu jääda. Teismelised tüdrukud on teadagi vahel jubedalt õelad teineteise vastu, aga kui see kõik toimub kokkusurutud süsteemis, päevast päeva, ööst, öösse kõrvuti olles ja olles pandud üksteisega võistlema, üksteisest alati parem olema. Mitte teadmiste poolest, vaid ilu poolest. Kuid kas kõik on ikka kloonitud täpselt sarnasteks, või on mõnedel tundeid, soove, ihasid?  Algusest peale kõik toimib, süsteem on paigas, reeglid on selged. Ja ometi on midagi valesti. Mitte ainult süsteemis, vaid ka selles, kuidas tegelased seda omaks võtavad. Mitte ainult see, mis nendega tehakse, vaid ka see, mida nad ise õigeks peavad. Peategelane püüab sobituda. Ta püüab olla selline, mida temalt oodatakse. Aga kui palju sellest on tema enda valik? Kui palju on see lihtsalt ellujäämise strateegia? Ja kas üldse on võimalik selles maailmas midagi valida? Prr, düstoopiad ei ole ikka minu tassike teed, no ei sobi mulle sellised düstoopsed keskkonnad ja õnneks veel väljamõeldised. Raamat on selgelt suunatud ka nooremale lugejale kui mina. Rõhk on identiteedil, enesehinnangul, sotsiaalsel survele allumisel. Küsimused, mis on väga olulised just teismeeas. Kuidas ilu ja väärtus on taandatud numbriteks ja hinnanguteks. Kuidas kontroll toimib mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seestpoolt. Ja kui lihtne on harjuda isegi kõige ebaõiglasema süsteemiga, kui see on ainus, mida sa kunagi tundnud oled.