Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi
„Karavani detektiivi lugude“ teises raamatus läheb Aadi Lumiste appi oma
kunagistele klassikaaslastele, keda tabab karm süüdistus naabritelt, kelle poeg
leitakse viis aastat peale kadumist surnuna kahe talukoha piirimail olevast madalast hauast. Ametlik juurdlus kinnitab, et poisi surma
põhjuseks oli enesetapp, kuid naabrid ei lepi sellega ja süüdistavad oma
poja surmas naabrinaist, kellega nende poeg tihedalt suhelnud oli. Kas tegemist on mõrvana paistva enesetapuga või enesetapuna näiva mõrvaga? Tõde selgub, aga selleks on vaja käima panna nii tehisintellekti poolt juhitav valedetektor kui inimdetektor. Ja muidugi tekib Aadil taas uus silmarõõm mängu. Lugu pole eriti keeruline ja saaks kiiresti oma õige lahenduse, kui kõik kohe kogu loo ära räägiks, aga ikka on vaja kõigil salata ja varjata ja valetada. Ja no inimpsühholoogia tuleb ka mängu, kuidas lein ja soovunelm muudab valet nii, et inimene ise hakkab seda sedavõrd usukuma, et petab isegi kõik valedetektorid ära. Inimesi endid petta on siiski veidi raskem. Väga aeglased lood minu jaoks, Ira Teveri sari meeldis veidi enam, tundus rohkem loogiline kui see karavanidetektiiv. Aga sellegi poolest ootan järgmist osa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar