22./192. Holmes ja Moriarty
Autor: Gareth Rubin
Tõlkija: Hels Kure
Kirjastus: Hea Lugu 2025
335lk./5229lk./45807lk.
Briti saarte kirjanduse väljakutse 2025 november; Holmes, Poirot, Marple, Barnaby, Morse ja teised
Raamatutegelased võiks lasta surra hiljemalt koos kirjanikuga. Aga ikka ja jälle nad äratatakse surnust üles ja üritatakse panna tegutsema. Harva, kui see õnnestub kirjanikuga samal tasemel, enamasti jäävad originaali autori kingad ikka väga suureks. Kuigi ma olen seda endale tõestanud korduvalt ja korduvalt, siis ikka ei saa jätta lugemata, et ehk seekord on asi parem ja kuidas see kirjanik siis on asja lahendanud. Kui selles raamatus oleks tegutsenud mingid tundmatud tegelased, mitte Holmes, Moriarty, Watson, Moran ja Mycroft, siis ma oleks öelnud, et täitsa loetav raamat. Nüüd aga ma ütlen, et no mitte ükski neist tegelastest polnud usutav, tegevus ei olnud usutav, lugu ei olnud usutav ja üleüldse ei kõlba see lugu kuhugi. See raamat kõlbab lugeda vaid siis, kui ei võrdle tegelasi Doyle omadega, aga seda on raske teha kui olla lugenud suure hulga neid pärisraamatuid.
Näitleja George Reynoldsil on kummaline mure: iga õhtu ilmuvad tema etendusele täpselt samad inimesed, ainult et iga kord uues maskeeringus. Ta kutsub appi Sherlock Holmesi ja Watsoni, et aru saada, kas tegu on lihtsalt veidra fänniklubiga või peitub selle taga midagi tõsisemat. Samas on professor Moriarty oma elu halvimas olukorras. Keegi on ta süüdi lavastanud jõugujuhi mõrvas ja nüüd peab ta koos kolonel Moraniga politsei eest plehku panema. Enne põgenemist tahaks ta muidugi teada, kes talle sellise lõksu seadis. Holmesi ja Moriarty teed põrkuvad ja nad saavad aru, et on tegelikult mõlemad ühes ja samas loos ning peavad olukorrast väljatulemiseks tegema koostööd, kuigi see näib mõlema jaoks võimatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar