Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: düstoopia
Ühel ilusal või koledal õhtul, oleneb kelle poolt vaadatuna, haihtuvad kõik mehed, või pigem siis kõik, kes kannavad endas Y kromosoomi, sest lisaks meestele kaovad ka transnaised, poisid ja isegi meessoost looted. Ilma mingi hoiatuse või teateta. Järsku üks hetk on nad lihtsalt haihtunud. Lennukid, mida nad hetkel juhtisid, kukuvad alla. Autod jäävad keset teed seisma. Tehastes juhtub katrastroofe jne. jne.. Kas maailma jääb ka seisma või liigub siiski edasi, sest naised on ju alles. Kui palju naistest tunneb meessoost puudust ja kui paljud on õnnelikud uues meesteta maailmas. Kas elu saab sedasi jätkuda?
Perega matkama läinud Jane Pearson ärkab mäejalamil ja leiab, et tema abikaasa ja poeg on kadunud. Keset kaosesse ja leina langenud maailma asub Jane otsima ainsat inimest, kellelt oskab abi loota – Evangelyne Moreau on karismaatiline Ameerika Kommensalistliku Partei juht, kellel on jõuline visioon uuest maailmakorrast. Sellal kui keerulise minevikuga Jane otsib kadunud lähedasi, hakkab kuju võtma radikaalselt teistsugune ühiskond, kus – vähemasti esmapilgul – on märksa turvalisem kui enne. Ja siis ilmub internetti „Mehed“, kõhe videosari sellest, kuidas kummalised olendid karjatavad mehi mööda ebamaist maastikku. On see pettus või peitub „Meestes“ tõesti võti, et kadunud inimesed tagasi tuua?
Algus oli minu jaoks intrigeeriv ja algas üsna mõtlemapanevalt, kuigi mõnes kohas tekkis küsimusi, kas tõesti? Mida edasi, seda allapoole minu jaoks see lugu hakkas minema ja lõpp oli üldse kuidagi juba täiesti pingutatud ja ka lugemine läks pingutatult, et lõpuni lõpuks jõuda. No eks seal vahepeal oli ka asju, mis pole päris minu rida, igatahes ma valin jätkuvalt maailma, kus elavad mõlema soo esindajad ilusti koos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar