Ulmekirjandus 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab
Lugesin paberraamatut, aga ajju jõudis see Indrek Ojari häälega loetud audioraamatuna. Lõpupoole sekkusid ka Indrek Sammul ja Egon Nuter. Tegelikult vahepeal isegi videona. Videona Linnateatri etendusest, mida kuu aega tagasi käisin vaatamas. Peale etendust välja liikudes kuulsin mitut noort ütlemas, et nad peavad nüüd selle raamatu ka läbi lugema. Mõtlesin sama, aga muidugi ootas juba niigi hunnik raamatuid järjekorras. Seega oli väga hea leida, et see raamat on juuni kuu ulmekirjanduse soovituste hulgas ja sai selle lugemise kiiremini ette sokutada. Etendus meeldis ja raamat meeldis. Võib olla oleks raamat isegi ilma etenduseta vähem meeldinud. Samas pojale, kes oli enne raamatut lugenud meeldis jälle raamat rohkem kui etendus. Äkki see olenes siis järjekorrast, sest üldiselt ma hoidun vaatamast filme või näidendeid, mille raamatut ma olen varasemalt lugenud, sest siis need ei suuda peaaegu kunagi raamatuelamust ületada. Nüüd ei suutnud raamat etenduse emotsioone ületada ja seetõttu rääkiski raamat minuga Ojari häälega.
Teose sündmustik viib düstoopilisse tulevikku, kus raamatute omamine ja lugemine on rangelt keelatud ning iseseisvat mõtlemist peetakse ohtlikuks ja mittevajalikuks. Inimesed elavad passiivselt tehnoloogiamullis, päevad mööduvad ekraanide ees või kõrvaklappidest tulevate helide keskel, mis asendavad vestlusi ja sügavamat mõtisklust. Ametid, mis kunagi olid seotud kaitse ja hoolitsusega, on muudetud oma vastandiks. Näiteks tuletõrjujad, kelle ülesanne pole enam leekide kustutamine, vaid keelatud kirjanduse süstemaatiline hävitamine. Peategelane Montag töötab selles süsteemis, pidades esialgu oma tegevust õigustatuks. Kuid pärast ootamatut kohtumist kellegagi, kes paneb teda esimest korda tõsiselt mõtlema, hakkab tema maailmapilt murenema. Aegamisi, läbi järjest süvenevate sisemiste ja väliste konfliktide, mõistab ta, et kõik, mida ta on pidanud tõeks, on rajatud hirmule, kontrollile ja teadmiste allasurumisele. Montagi teekond eneseleidmiseni on valus ja segadust tekitav. Ta hakkab kaotama mitte ainult usaldust süsteemi vastu, vaid ka arusaama iseendast ja oma kohast selles kummalises maailmas.
Õnneks meil tuletõrjujad ikka veel tõrjuvad vee, mitte petrooleumiga. Etendust enam Linnateatris ei mängita, seda soovitada ei saa, aga raamatut soovitan küll, küllaltki mõtlemapanev, sest 1953. aastast, kui see teos kirjutati on maailm palju muutunud ja tundub, et küllaltki palju sellest muutusest osas Bradbury ette ennustada, seega ei pruugi ka hetkel veel ulmeline osas mingite aegade pärast olla enam ulme, kahjuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar