14./51. Teisel pool peeglit
Autor: Jostein Gaarder
Tõlkija: Sigrid Tooming
Kirjastus: Koolibri 2026
136lk./3088lk./12323lk.
Lapiteki väljakutse 2026 märts: Suur väljakutse 5. teema: See raamat lihtsalt tahtis, et ma teda loeksin ja jäi millegipärast silma ja ilma lähemalt uurimata võtsin lugeda, teadmata, mis raamat on
Nägin seda noortekirjanduse uute raamatute riiulis. Tegin endale selgeks, et mul on juba piisavalt raamatuid lugemises, ei võta. Järgmine kord vaatas see raamat mulle endiselt sealt otsa ja ütles, et võta ikka, küll küllale liiga ei tee ja küll sa loetud mu saad. Eks ma siis võtsin, mis parata kui raamat ikka ise nii väga ennast peale sunnib.
Norra kirjaniku filosoofiline noorteromaan on lühike, kuid mõtlik lugu elust, surmast ja mida tähendab olla inimene või ingel. Ühelt poolt realistlik lugu, teisalt fantaasia. Tegevus toimub jõulude ajal. Raskelt haige tüdruk Cecilie veedab suure osa ajast voodis, samal ajal kui tema pere püüab muuta jõuluaja võimalikult rõõmsaks. Ühel õhtul ilmub tema aknale haigevalvesse ingel Ariel ja nende vahel algavad pikad vestlused elu, universumi ja inimeste kogemuste üle. Cecilie püüab inglile selgitada, mida tähendab elada inimesena, tunda, mõelda, olla, samal ajal kui Ariel räägib maailmast, mida inimesed ei näe, maailmast teisel pool peeglit. Raamatu keskmes ei ole niivõrd sündmustik, vaid mõtisklused, Cecilie ja Arieli vestlused ning kõige olulisemad asjad, mille tüdruk oma päevikusse üles märgib. Ariel näitab ennast vaid siis, kui teisi kedagi läheduses ei ole. Raamatus ei käsitleta surma siiski traagilise lõpuna, vaid elu loomuliku osana. Olles raske teema, on siiski üldmulje raamatust positiivne ja helge tuues esile inimelu eripärad. Inimene saab kasvada, õppida, mäletada, tunda ja kogeda maailma, samas kui ingel jääb justkui kõrvaltvaatajaks, ta ei vanane, ei tunne midagi, ei oma uusi kogemusi. Lapse vaatenurk teeb teemad lihtsamaks ja arusaadavamaks noorele lugejale. Muidugi on lool ka paratamatult kurb toon, sest Cecilie järjest süvenev haigus ja lähenev surm on kogu aeg taustal olemas, kuigi kuni viimase hetkeni on tüdruk ise lapselikult kindel, et saab varsti terveks ja elab tavalist elu edasi. Perekonnaliikmed ta ümber mõistavad seda vägagi hästi, püüdes samas tüdruku eest varjata kõike seda kurbust ja raskust (ema on viimasel ajal hakanud järjest enam "sibulat hakkima"). Lühike raamat, mis paneb korraks mõtlema elu väärtuste üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar