2023 aasta ka teatriga avatud

 

Pildid: Draamateater

Etendus: Igatsuse rapsoodia

Teater: Draamateater

vaadatud: 17.jaanuar 2023

autor: Brian Friel

lavastaja: Priit Pedajas

Esietendus 4. septembril 2021 Draamateatri väikeses saalis

Näitlejad: Ülle Kaljuste, Raimo Pass, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill

Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.

Täiesti vana kaardiväe etendus. Näitlejate keskmine vanus 61 ja kui jätta kaks kõrvalisemate osade noort näitlejat välja, siis koguni 69. Nende näitlejate puhul võib küll öelda, et ajaga lähevad ainult paremaks. Väike saalis mängis väga hästi lisaks tekstile ka miimika, sest öelda ühtesid ja samu sõnu võib öelda miimikaga nii, et neil on hoopis erinevad sõnumid. Nalja oli omajagu, aga ka väga tugev tõsine taust. Tegevus toimus pansionaadis - vanadekodus, kus peategelane meenutas oma minevikku ja naasmist kodumaale ja kodumajja venna juurde. Igal tegelasel on oma minevik, millest nad ei taha lahti lasta ning elavad oma mineviku ulmades. Kui mäletatakse ainult parimat oma elus ning kehvem osa mõeldaks paremaks. Cass võitleb visalt, et mitte langeda minevikku kuid etenduse lõpuks annab ka tema alla ning leppides jõuab mineviku ulmadesse nagu teisedki tegelased. 

Seda etendust ei tasu vaatama minna niivõrd etenduse enda sisu pärast kui võrratute näitlejatööde tõttu, kuigi ka sinu paneb mõtlema. Vanematele inimestele kindlasti arusaadavam, mõistetam ja südamelähedasem lugu kui noortele.

 

Tütarlaps ja tenor

Fotod: Facebook Jose Curo lehelt

 

etendus: Tütarlaps kuldsest läänest

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 20.november 2022

helilooja: Giacomo Puccini

Maailmaesiettekanne 10. detsembril 1910 Metropolitan Opera

Esietendus Rahvusooperis Estonia 21. septembril 2018

Dirigent: Arvo Volmer

Lavastaja: Jose Cura

Osades: Jose Cura, Olga Mykytenko, Rauno Elp, Mehis Tiits, Märt Jakobson, Juuli Lill, Jassi Zahharov, Mart Madiste, Janari Jorro, Aare Kodasma, Yixuan Wang jt. 

Viimane selle ooperi etendus Estonias ja selleks puhuks oli kohale sõitnud lavastaja, maailmakuulus tenor Argentiinast, kes laulis ise ka ühte peaosa. Kullakaevurite ja vaesuse lugu. 

Tegevus toimub Ameerika kullapalaviku aastatel 1849–1850 Californias Cloudy Mountainsi jalamil olevas kullakaevurite laagris. Kaevurid mängivad Polka Saloonis pokkerit ja on valmis oksa tõmbama ühe oma valemängijast kaaslase, kui tuleb šerif Jack Rance. Ta on armunud salongipidajanna Minniesse. Tüdruk tõrjub aga šerifi lähenemiskatseid, sest too on abielus. Salooni saabub rändur ja seikleja Dick Johnson. Minnie tunneb temas ära mehe, keda ta oli kunagi kohanud ja lootnud uuesti näha. Tegelikult on Dick Johnson tagaotsitav bandiitide juht Ramirez. Temal ja ta bandel on plaan röövida Minnie valduses olev kuld. Armunud naine näitabki, kuhu kuld on peidetud. Dick Johnson tunneb omakorda, et on tüdrukust sisse võetud, ega tee välja oma meeste märguandest kullapeidikut rünnata. Minnie võtab Johnsoni oma toas vastu. Nad vannuvad teineteisele armastust. Johnson jääb ööseks Minnie juurde. Šerif Rance otsib Johnsonit, kelle Minnie on jõudnud ära peita. Minniele näidatakse tagaotsitava Ramireze fotot. Tüdruk tunneb pildilt ära Dick Johnsoni. Jäädes kahekesi, tunnistab Johnson oma seotust bandiitidega. Minnie käsib tal lahkuda. Väljas kõlab püstolilask. Johnson on saanud haavata. Minnie võtab ta enda juurde tagasi ja peidab uuesti ära. Tuleb Jack Rance, kes näeb pööningult alla tilkuvaid verepiisku. Minnie õhutab šerifi mängima pokkerit, kus panuseks on Johnson. Tüdruk võidab pettusega. Šerif loobub oma nõudmisest Johnson arreteerida. Mõne päeva pärast püüavad kullakaevurid Ramireze kinni ja valmistuvad tema poomiseks. Kui silmus on juba ümber kaela pandud, tuleb Minnie. Ta hoiab kaevurid püssi ähvardusel Johnsonist eemal ja veenab neid meest vabastama. Saades oma tahtmise, lahkuvad nad koos kullakaevurite laagrist, et alustada kuskil mujal uut elu. 

Etendus oli hea, aga midagi oleks nagu veel tahtnud... seda just libreto ja muusika seisukohast, mitte lauljate. Algus oli ka liiga pikaks venitatud, polegi harjunud, et näitlejad/lauljad tegutsevad ooperilaval minuteid ilma mingi muusika või laulmiseta. 

Jose Cura oli muidugi väga tasemel, kuigi roll mu arust oleks eeldanud veidi nooremat osatäitjat. Ja need emotsioonid, mis teda lõpus valdasid. Igatahes hea etendus ja kahjuks ei saa enam soovitada. 

Õhtused majad. Esimene osa

 

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Ballett:Õhtused majad

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 05.november 2022

autor: Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel

muusika: Gustav Mahler

koreograaf ja lavastaja: Tiit Härm

Esietendus 18. märtsil 2022  Rahvusooperis Estonia (Maailmaesietendus)

Peaosades: Jevgeni Grib, Laura Maya, Madeline Skelly, Vitali Nikolajev, Nelson Pena 

Draamaballett sügavatest tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.

Estonia lehelt: Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana. 

„Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Kui keegi oleks mulle veel mingi viis aastat tagasi öelnud, et ma lähen ise vabatahtlikult raha eest balletti vaatama, siis ma poleks teda kuidagi uskunud. Aga tõsi ta on, ise, vabatahtlikult ja pileti eest ka veel maksin. Läksin ilma lugemata sisututvustust, seega olin täiesti valge leht ja üritasin aru saada, millest nad seal tantsivad. Et kui saan asjast aru, siis on hea etendus, kui ei, siis kesisem. Sain aru. Vaheajal poeg ütles, et peaks raamatu läbi lugema, see pidada olema parem veel. Mulle tundub, et mind on lapsepõlves hüpnotiseeritud ja päästiksõnaks on raamat. Igatahes peale seda aju suudab ainult lugemisest mõelda. Aga hetkel ikka balletti ülevaade. Tantsisid. Ilusasti tantsisid. Ilus oli vaadata. Videokunst oli tagaseinal ka esindatud, mulle meeldis, andis palju juurde võrreldes tavalise lavaehitusega. Mulle meelis, võiks peale raamatu lugemist uuesti vaadata, siis saaks veel rohkem aru kes on kes ja mis rolli ta mängib ning mis parasjagu täpselt sünnib.

Lugu raamatutest ja armastusest, või siis hoopis millestki muust

 

                                                                                                                                fotod Priit Loog, Endla teater

Etendus:Abort

Teater: Pärnu Endla

vaadatud: 29.oktoober 2022

autor: Richard Brautigan

lavastaja: Kaili Viidas

Esietendus 23. oktoobril 2020 Endla Teatri Küünis  

Näitlejad:Nils Mattias Steinberg, Jane Napp, Ago Anderson, Carmen Mikiver, Sten Karpov

"Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav …

See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha …

Richard Brautigani „Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?"

Ühest küljest komöödia, teisest tragöödia. Esimene vaatus ikka naerutas publikut kõvasti. Ja pani ahhetama. Taustal rääkisid oma loo nii raamatukoguhoidja kui ilus tüdruk, kes saabus oma raamatuga. See raamatukogu ei olnud tavaline, kus inimesed tulevad, laenutavad, loevad ja tagastavad. See raamatukogu oli avatud 24/7. Kõik said sinna tuua oma raamatud ja panna need just sinna riiulisse, kuhu ise tahtsid. 

 

Raamatud, mida mitte kunagi mitte keegi sealt ei võtnud ega lugenud. Raamatud, mille autorid kirjutasid ennast raamatusse, eelkõige enda üksinduse, teistmoodi olemise, tunded. Raamtuid toonud autorid olid väga karikatuursed ja üle võlli, aga väga hästi mängitud Carmen Mikiveri ja Sten Karpovi poolt. 

 Eriti Carmen Mikiver hiilgas oma osades. Võrratu kehastumise võime, sest kahe karakteri ilmumise vahel oli vaid mõned loetud minutid. Riideid said näitlejad selga ja seljast ära võtta küll palju. Lisaks sellele, et nad mängisid erinevaid osi, markeeris tüdruku riietumine aja kulgu selles loos. Lisaks olid mõned stseenid ikka väga naturaalsed, pea kõik näitlejad ilmusid mingil hetkel rohkem või vähem alasti lavale. Ühest küljest ergutas publikut, teisest andis loole naturaalsust juurde, eriti kuna teises vaatuses mindi raskete teemade juurde. 

Teine vaatus rääkis abordist, abordi keelustamise tagajärgedest, aborditurismist. Lugu leidis aset USAs ja abordi jaoks reisiti Mehhikosse. Kas abordi tegemine oli mängitud vägagi naturaalselt, vaatajate eest küll kilesirmiga varjatult, aga ma arvan, et kõigi kujutlusvõime oli piisav selleks, et ettekujutada, mida ja kuidas seal tehti. Ja koos näitlejatega oli ka publik koos lennukis, istusid nende kõrval - taga... Ainus, mis mulle segaseks jäi oli lugu, miks oli üldse vaja minna aborti tegema? Ja lõpp jäi ka veidi segaseks. Aga üldiselt mulle meeldis see lugu ja ma tänan väga Endla teatrit, kes need piletid just mulle loosis, nii, et sain tasuta (ok, autosõidu kuluga) taas Pärnusse teatrisse. Kaks ja pool aastat ei ole seal käinud, enne seda sai paar aastat pea iga kuu korra või kaks käidud. Siiani mu lemmikteater ja palju lemmiknäitlejaid.

 

Vene mõrsja

 

                                                                                   foto: Rahvusooper Estonia

 

etendus: Tsaari mõrsja 

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 28.oktoober 2022

helilooja: Rimski-Korsakov

Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas 

Esietendus Rahvusooperis Estonia 25. jaanuaril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Juri Aleksandrov

Osades: Rauno Elp, Kristel Pärtna, Kai Rüütel, Mart Laur, Reigo Tamm, Kim Sargsyan, Heli Veskus, Mart Madiste, Aule Urb jt.

Juri Aleksandrov: „Venemaa despotismi ajalool on sügavale ulatuvad juured, samas ulatuvad nad sügavale ka igas teises riigis, millel on impeeriumiambitsioonid.
Alates iidsest Rooma ajast kuni tänapäevani on erinevates riikides aeg-ajalt puhkenud diktaadi ja vägivalla retsidiivid, mis teevad inetuks inimese olemuse, tema jumaliku eesmärgi kristlikus arusaamises. Erinevus on ainult varjundites ja nüanssides, millele tahangi suunata oma lavastuse vaatajate tähelepanu.
Toimumisaeg – esimene sõjajärgne kevad 1946. aastal. Inimesed elasid üle hirmsa sõja õudused ning neile tundub, et nüüd on kogu valu selja taga ja nad saavad täiel rinnal hingata – kuid reaalsus on lämmatav ja väljapääsmatu. See reaalsus lõi „oma aja kangelase“, kes kõnnib üle surnukehade – kannatava ja kahetseva, armastava ja vihkava, tugeva ja abitu, mässaja ja muganduja... See on vene arhetüüp ja Grigori Grjaznoi on iseenesest ka ohver, kes külvab surma... Kui palju neid on olnud Venemaa elus: Puškini ja Tšaikovski Hermann, Fjodor Dostojevski Rodion Raskolnikov... Lavastuse vaatajad on teretulnud nimekirja jätkama.“

Mind siiski jäi häirima segu 1946-st ja 1899-st. Igal ajal võiks ikka olla omad ooperid vaatamata sellele, et ajalugu võib korduda ja vene impeerium on verine vaatamata, kes seal hetkel valitseb ning kutsub ta ennast tsaariks või presidendiks või veel mõne teise nimega. Aga nii sai ju kostüümidelt ikka kõvasti kokkuhoida kui bojaaride uhkete maani karusnahksete kasukate ja daamide maani uhkete kleitide asemel riietada näitlejad kolhoositarideks ja ametnikeks. 

Ooperi helikeel oli hoopis midagi muud kui saksa-prantsuse-itaalia ooperid, muusika oli võimas ja samas raske, sünge. Aga eks lugu oli ka samuti sünge ja verine. Armastuslugu või pigem on õigem öelda, et armukadeduslugu. Ja armukadedus ning armastus käis ikka vene moodi sõgedalt, kirega. Lõpuks küll jäi üsna vähe neid näitlejaid sinna järgi. Ma arvan, et üks kord seda etendust näha oli täiesti piisav, rohkem ei kutsu vaatama - kuulama.